Töö, jõud ja turg
Ohtlikult tasakaalustamata protsess Eesti majandusruumis on ägenev ametiühinguline võitlus töövõtja kaitseks. Seda mitte sellepärast, et tööjõuturul kehtivad reeglid ei tohiks olla töövõtjale kasulikud. Tööjõuturu võimalused töövõtjaile ei tohi olla avaramad ja mugavamad kui välisturgude võimalused tööandjaile.
Tööturg on kaubaturust lihtsama ülesehitusega. Töövõtja küsib vaid rohkem palka ja garantiisid. Ja seda töö loomust sõltumatult.
Kaubaturud (koht, kust töövõtja palgaraha tegelikult tuleb) on keerukamad ning nõuavad igakülgset ja läbimõeldud hoolt.
Seda hoolt peab kandma eelkõige valitsus: rakendama edukat diplomaatiat, korraldama kaubanduspoliitikat, rakendama innovatsiooni ja tehnosiirde programme uuendamaks tootmispotentsiaali.
Eurovaimustuse etapil tuleb eriti tähelepanelik olla kõikide rahvusvaheliste mustkunstitrikkide suhtes, kus näiline vabakaubandussuhe muutub lisatingimuste tõttu hoopis olulisi lisainvesteeringuid nõudvaks ning küllaltki kallilt kätte tulevaks kauplemisõiguseks. Olgu siinkohal kasvõi Eesti piimatoodete eksport Euroopa Liidu maadesse, mille puhul nõuti tootjatelt investeerimismahukate lisatingimuste täitmist ning kohalik põllumajandusministeerium oli koheselt valmis tekitama sadade kassivalvurite ametikohad lautade sanitaarnõuete jälgimiseks.
Tööandjad ootavad valitsuselt laia ja läbimõeldud kava uute kaubaturgude hõivamiseks ja olemasolevate kaitseks. «Kes saab santi sundida, kui sant ei suuda kõndida» käib selgelt ka praeguse valitsuse kohta: suutlikkusest ja teadmistest sisemiselt kooskõlalise riigi korraldamiseks on puudu nii valitsuses kui parlamendienamuses. Riigi poliitiline juhtkond on kui hulk sikutimehi kevadisel jääpangal, mille tuul on rannikust lahti lükanud. Mehed näitavad küll igaüks ise ilmakaarde ja räägivad valju juttu, kuid tuul lükkab jäätükki ikka omas suunas.
Euroopa Liit ja Venemaa -- need on ainsad turud, ainsad tegevussuunad, millest suudetakse rääkida Eesti poliitilises juhtkonnas. Mida aeg edasi, seda rohkem liiguvad teod ja mõtted ida suunale. Millest selline majanduslik vaimustus moodsa lääne tsivilisatsiooni jätkuvalt mahajäänud kantsist -- Euroopast? Mida loodetakse saada maailmaosast, mille ametnikud jätkuvalt pasundavad vajadusest Ameerikale järele jõuda.
Taevas appi, eesmärk pole mitte järgi joosta, vaid omaette edukas olla.
Läände kuuluvad ka USA, Kanada, Austraalia. Eesti edu võtmeks saab olla oluliselt intensiivsem koostöö kahe esimesega. Teise maailmasõja lõpust saati on Euroopa rahvuslik koguprodukt elaniku kohta olnud jätkuvalt 1,5--2 korda madalam USA omast.
Eesti vajab paremate kaubandustulemuste saavutamiseks edukat koostööd kogu läänemaailmaga, mitte ainult lääne vaese ja upsaka venna Euroopa Liiduga.
Ainult koostöö kogu lääne tsivilisatsiooniga saab avada idaturud nii, et see ei ohusta Eesti iseseisvust.
Mida nigelam on majandusliku koostöö võime ja poliitiliste kokkulepete hulk kaubaturgude suhtes, seda rohkem mõjutab Eesti välispoliitikat ametiühingute nõue suurema palga ja rohkemate garantiide järele.
Nurka surutud tööandjad lausuvad lõppeks poliitikuile: «Kui te kogu rehkendust teha ei jaksa, tehke pool, aga tehke hästi» -- kui lääne ja idaga suhelda ei jaksa, siis suhelge idaga, aga suhelge hästi.
Siit saabki alguse poliitiliste järeleandmiste mehhanism -- tööandja asi pole tegelda iseseisvusega, tema asi on kasvatada kapitali. Iseseisvus ja julgeolek on riigi ning poliitikute peatöö.
Marek Strandberg on Äripäeva kolumnist.