Põllumajandusest tehakse ajusurnu

Nõukogude ajast, mil siinmail toodeti viis korda rohkem põllumajandussaadusi, kui kohalik turg vajas, on juurdunud ettekujutus Eestist kui tugeva põllumajandusega maast. Harjumuse jõud on suur ja põllumajandusvabariik peaks nagu jääma selleks igavesti -- ükskõik millise hinnaga.

Eesti geograafiline asukoht on paraku liialt põhjalaiuskraadidel, et meie põllumajanduslik tootmine suudaks pakkuda efektiivset konkurentsi lõunapoolsete riikide tootjaile. Toetamise ja subsideerimisega vähendatakse konkurentsivõimet veelgi.

Toetused on esimese tagasilöögi juba andnud. Otsetoetuste jagu alandasid töötlejad kokkuostuhindu ja toetusraha muutus põllumehele olematuks. Nüüd põllumehed protestivad ja nõuavad, et kehtestataks riiklikud kokkuostuhinnad. See aga tähendab seda, et riik peaks hakkama toetama kombinaate, et need kodumaal toodetava liha-piima ikka kokku ostaksid. Või teine võimalus -- tuleb hakata subsideerima eksporti, et Eestimaal ületoodetav kõrge omahinnaga kaup suudaks teistes riikides konkurentsivõimeline olla. Selline toetamine läheb aga väga kalliks.

Subsideerimise ideoloogid on saavutanud ahelreaktsiooni -- iga järgmine samm toob kaasa uusi. Tagasi ei saa aga sealt, kuhu toetusi tambitakse, midagi.

Subsideerimistega vaid pikendatakse agooniat. Igakülgne toetamine ja kaitsmine meenutab ajusurmas patsiendi elushoidmist. Tänu riigieelarvest eraldatavatele sadadele miljonitele muutub põllumajandustootmine ebaefektiivseks ja kergesti haavatavaks. Toetustega harjunut ei sunni miski pingutama, sest ta teab, et varsti on taas toetusi loota. Kui aga otsustatakse pikalt tugede najal püsinud põllumehelt need mingil põhjusel ära võtta, saab ajusurmast päris surm.