Valgevenes määravad presidendi ärihuvid

Esmapilgul võib jääda mulje, et Valgevene majandus on sarnane naaberriigi Ukraina majandusega. Tegelikult see nii ei ole: erinevust on rohkem kui sarnasust.

Majandusstruktuurilt on Valgevene üles ehitatud ainuisikulisele juhtimisstiilile. Seadusi asendavad presidendi ukaasid, mis sageli üksteisele vastu käivad.

Kõige kurioossem on ehk asjaolu, et president Aleksandr Luka?enko tegutseb valitsemise kõrvalt ka äriga, teostades seda presidendi administratsiooni kaudu.

Presidendi administratsiooni koosseisu kuulub asjadevalitsus, mille üks osa tegeleb hoonete võtmisega oma bilanssi ning rendi kogumisega, teine osa omab firmasid, mida kasutatakse riigikassa täitmiseks.

Valgevenes on raske neil ärimeestel, kelle firma või tegevusala muutub konkurendiks presidendi ärile. Näiteks on G. Sorose fondi tegevuse keelamine ning ärimees Pupeiko firmade sulgemine pärast maksuinspektsiooni totaalseid kontrollreide.

Edenevad need harud, mida president toetab -- näiteks sõiduautode Ford Escort tootmine. Autoosad tuuakse sisse maksuvabalt ning president ise viibis uue tehase avamisel.

Uute firmade registreerimine ei toimu mitte asjakohase ametkonna, vaid presidendi administratsiooni kaudu. Seal aga vaadatakse firma perspektiive läbi presidendi prisma -- kas registreeritava firma tegevus ei kahjusta mitte tema firmade huve.

Registreerimine ei ole kerge, bürokraatiat kohtab igal sammul. Ametnikud pistist ei nõua, kuid kingitus võib asja kiirendada küll.

Palju on nii mõtlemises kui ka juhtimises nõukogudeaegset. Saamatut juhtimist põhjendatakse sageli absurdsustega. Paar kuud tagasi keelati 40% erakütusefirmadel kütuse sissevedu riiki, põhjendades otsust riigi makseraskustega. Absurdsus seisneb selles, et riik ei maksa kinni erafirmade kütust. Kütusefirmadele tähendas see tegevuse lõpetamist, pealinnast väljas tekkis aga terav kütusekriis. Probleem tekitati kunstlikult, põhjused jäidki ebaselgeks.

Samasugune defitsiit tekkis ka suhkru ja naiste sukkpükstega. Kuigi kuskil pole seda välja öeldud, võib märgata, et välismaa tooteid Minskist väljapoole ei lasta. Seetõttu on suuremate linnade kaubamajade üldpilt valdavalt hall -- kodumaisel toodangul puudub välimus ning kvaliteet. Rahvale selgitatakse, et see on tarbija huvides.

Riigi suurimaks probleemiks on võimetus maksta kütuse ja elektrienergia eest. Võlg peamiselt Venemaale on ca 700 000 mln USA dollarit kuus. Korterid on pimedad ja külmad ning kannatab nii tootmine kui viljakoristus. President ostis enesele helikopteri, millega ootamatult ükskõik millisele põllule laskuda ja tööde seisu isiklikult kontrollida. Ülisuurte pingutustega saak küll koristatakse, kuid leivavilja tuleb igal aastal USAst juurde osta.

Valgevene majandust mõjutab tugevalt minevik. NSV Liidu koosseisus oli Valgevene eelkõige koostevabariik, kus tooraine toodi sisse ja valmistoodang viidi välja. Sellest on jäänud hulk tehaseid, mis praegu tühjalt seisavad.

Tootmist on taasalustanud vaid üksikud ettevõtted. Tasemel on soola kaevandamine Soligorskis (tootmismahult maailmas esimese kümne hulgas), traktorite Belarus ja veoautode MAZ ning külmikute tootmine.

Milliseks kujuneb Valgevene tulevik, sõltub otseselt 1999. aasta presidendivalimistest. Kas võimule jääb president Aleksandr Luka?enko ja jätkub ummikseis majanduses või valitakse presidendiks keegi teine ning mõneks ajaks muutub riik poliitiliselt ebastabiilseks.