Üks tont käib ringi mööda Eestit

Soome ja Rootsi eksperdid on üllatuslikult asunud propageerima Eesti krooni lahtisidumist Saksa margast. Ja kõike seda vaevalt aasta-paar pärast Soome marga keskkursi fikseerimist Saksa margaga tasemel 3,04 FIM = 1 DEM. On teada, et sellel tasemel siseneb Soome mark Euroopa ühisrahasse. Nimetatud suhe teeb Soome marga ja Eesti krooni vaheliseks kursiks 2,63, täpselt sama on pikka aega olnud ka tegelik kurss. Soome mark sai pärast kursi kättenäitamist lahti (ebasoodsast) kõikumisest.

Nii et teatud soodsat psühholoogilist mõju fikseeritud kursid siiski omavad -- juhul, kui ei kaasne muid ebamajanduslikke otsuseid. Küllap oleks fikseeritud ka Rootsi krooni kurss Saksa margaga, kui Rootsi oleks pääsenud ühisrahaga liitujate esimesse ringi.

ERM (exchange rate mechanism -- valuutade vahetuskursi mehhanism) sätestab kõikide kandidaatvaluutade vahelised kursid, tõsi küll, ka lubatud 15protsendise kõikumisvahemiku. Sellegipoolest võib Eestile antud nõuannete kohta öelda, et käige minu sõnade, mitte tegude järgi. Ajal, mil Euroopa rahad valmistuvad ühinema, antakse Eestile nõu ennast Saksa margast lahti siduda.

Põhjused, mis sundisid Soomet 1992. aastal laskma marga kellumaan (minek ujukursile), olid Vene turu äralangemine, kapitali väljavool riigist ja Soome Panga valuutareservi kahanemine.

Esimene mõjur on raputanud ka Eestit, teised õnneks mitte. Eesti oli 1997. aastal Kesk- ja Ida-Euroopas välisinvesteeringute poolest elaniku kohta (180 dollarit) teisel kohal.

Ainuüksi Swedbanki tulek Hansapanga aktsionäriks on sel aastal toonud keskeltläbi 1000 krooni ehk 75 dollarit investeeringuid elaniku kohta. Kuid välisinvestori leidnud ettevõtteid on veel paljusid teisigi. Selge on see, et välisraha tulekut on julgestanud krooni kindel kurss.

Või võtkem teistpidi. Seegi vähene usaldus, mis Venemaa vastu oli säilinud, kadus rubla deval-

veerimisega sootuks. Küsimus on selles, kui kaua oleks Venemaa suutnud rõõmsat nägu teha ja tugeva rubla tingimustes jätkata. Et rubla oleks sama tugev kui dollar -- see on aga kahtlemata iga venelase unistus. Unistust peab aga toetama arukas ja järjekindel majandamine. Eestil on see (halvemini või paremini) siiski korda läinud.

Üks mis kindel, lastes krooni vabaks, ütleme ennast välisinvesteeringutest lahti. Kaob see immateriaalne aktiva, mil nimeks usaldus. Riigimehelikult mõteldes peaks kaaluma garantii andmist tselluloositehase rajamiseks Eestisse. Eesti Energia riigiettevõttena säilimise ainsaks õigustuseks oleks senisest suurem elektrienergia eksport. Mets ja põlevkivi on meie vähesed arvestatavad loodusressursid.

Koos välisinvesteeringute kadumisega halvenevad muudki majandusnäitajad. Iseäranis negatiivne oleks kapitali väljavool. Inflatsioon kiireneb, mis võib kaasa tuua üha uusi devalvatsioonispiraale. Vaevalt et rublaaja lõpus keegi suurenevatest palga- ja hinnanumbritest erilist rõõmu tundis. Tänased laenukliendid, kel on laenulepingus punkt Saksa marga kohta, muutuvad hoobilt maksejõuetuks.

Tuleb kainelt kaaluda, kas lühiajaline, valuutakursile tuginev toetus ekspordile on väärt kõikide muude näitajate löögi alla seadmist. Kui eksport vajab sisseostetavat toorainet, siis pole isegi kursi vabakslaskmisest kasu, sest tooraine samavõrd kallineb. Kindlasti on võimalik teha eksportivatele ettevõtetele suuremaid maksusoodustusi kui praegu.

Kui Eesti tööstus ja põllumajandus toodavad siseturule, siis võib krooni kursi vabakslaskmisega kaasnev hinnatõus neid esialgu rõõmustada. Aga ainult niikaua, kuni on tarvis hakata uut sisseseadet muretsema või nurisevatel töötajatel palka tõstma. Teatavasti on vabakäik languse peal ohtlik, parem on käik 1:8 sees hoida.

Autor: Mati Feldmann