Riik võitleb tehnoloogia arengu vastu

Sideteenuste turule tulevad firmad, kes pakuvad traditsioonilisi ja uusi teenuseid odavamalt; milleks peaks siis Eesti helistaja maksma rohkem, kui asi väärt on. Võrdluseks: mobiiltelefonide hind, mis ulatus kuus aastat tagasi üle kümne tuhande krooni ja on nüüd paar tuhat, näitab ilmekalt edasimineku suurust.

Sama on toimunud ka sideteenustes tervikuna: väiksemad firmad pakuvad kaugekõnesid kuni viis korda odavamalt ja selle asemel, et uutele tulijatele ust näidata, peaks riik konkurentsi tekkimisest rõõmu tundma. Eesti riik on kinnitanud oma huvi internetiside kiire arendamise vastu, praegune sõnadele vastupidine tegutsemine jätab riigist mulje kui tuuleveskitega võitlevast Don Quijote'st.

Eesti Telefoni äriplaani olid kirjutatud suhteliselt odavad kohalikud kõned ja kallid kaugekõned. Nüüd võib tõesti tekitada meelehärmi, et ajal, mil investeeringud hakkavad kasumit tootma, ilmuvad välja konkurendid. Kaugekõned on Eesti Telefoni üks peamisi tuluallikaid ja sellepärast firma konkurentide üle ei rõõmusta.

Kontsessioonileping nägi eelkõige ette, et mõni teine suur rahvusvaheline kontsern ei rajaks näiteks Tallinna paralleelset sidevõrku; seda ei saa samastada internetiteenust pakkuva paari töötajaga firmaga. Niiviisi võib seadusega vastuollu sattuda ka näiteks elektronkirjade saatmine üle maailma.

Kui Sonerat ja Teliat Eestis miski ahistab, siis on see loomulik konkurents. Ent varem või hiljem pidi see nii minema. Eesti Telefonil on sellegipoolest suurim kliendibaas ja sideteenuste turg on terves maailmas küllastumisest väga kaugel. Need asjaolud peaksid Eesti Telefonile tagama veel pikaks ajaks sisulise liidripositsiooni. Sellelt ajalt tuleks heas mõttes (s.t kliendisõbralikkuses) võtta maksimum.