Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik võitleb tehnoloogia arengu vastu
Eesti valitsuse ülesanne on olla sideteenuste turul rohkem progressile avatud, Äripäeva arvates ei ole õige takistada Soome firma SuperTELi tegevust Eestis.
Eesti Telefoni kontsessioonileping, monopoolne seisund de jure 2001. aastani, on juba praegu de facto murenenud. Leping, mille allkirjastasid 1992. aastal Eesti riik ning Sonera ja Telia, ei saanud ette näha kõiki kümne aasta jooksul tehnoloogia arengus toimuvaid muutusi. Ent see, mida polnud võimalik omal ajal lepingusse kirjutada, näiteks kasvõi Internet, ei tee uusi saavutusi olematuks, ei saa pöörata aega tagasi.
Tehnoloogia areng on olnud väga kiire ja sõna kaugekõne tundub globaalse internetistumise ajastul arhailine, viies mõtted kommutaatorineidudele.
Sideteenuste turule tulevad firmad, kes pakuvad traditsioonilisi ja uusi teenuseid odavamalt; milleks peaks siis Eesti helistaja maksma rohkem, kui asi väärt on. Võrdluseks: mobiiltelefonide hind, mis ulatus kuus aastat tagasi üle kümne tuhande krooni ja on nüüd paar tuhat, näitab ilmekalt edasimineku suurust.
Sama on toimunud ka sideteenustes tervikuna: väiksemad firmad pakuvad kaugekõnesid kuni viis korda odavamalt ja selle asemel, et uutele tulijatele ust näidata, peaks riik konkurentsi tekkimisest rõõmu tundma. Eesti riik on kinnitanud oma huvi internetiside kiire arendamise vastu, praegune sõnadele vastupidine tegutsemine jätab riigist mulje kui tuuleveskitega võitlevast Don Quijote'st.
Eesti Telefoni äriplaani olid kirjutatud suhteliselt odavad kohalikud kõned ja kallid kaugekõned. Nüüd võib tõesti tekitada meelehärmi, et ajal, mil investeeringud hakkavad kasumit tootma, ilmuvad välja konkurendid. Kaugekõned on Eesti Telefoni üks peamisi tuluallikaid ja sellepärast firma konkurentide üle ei rõõmusta.
Kontsessioonileping nägi eelkõige ette, et mõni teine suur rahvusvaheline kontsern ei rajaks näiteks Tallinna paralleelset sidevõrku; seda ei saa samastada internetiteenust pakkuva paari töötajaga firmaga. Niiviisi võib seadusega vastuollu sattuda ka näiteks elektronkirjade saatmine üle maailma.
Kui Sonerat ja Teliat Eestis miski ahistab, siis on see loomulik konkurents. Ent varem või hiljem pidi see nii minema. Eesti Telefonil on sellegipoolest suurim kliendibaas ja sideteenuste turg on terves maailmas küllastumisest väga kaugel. Need asjaolud peaksid Eesti Telefonile tagama veel pikaks ajaks sisulise liidripositsiooni. Sellelt ajalt tuleks heas mõttes (s.t kliendisõbralikkuses) võtta maksimum.