Tagant kostuv võigas kummivilin ja tume mürtsatus ei ennusta midagi head, kuid testisõidu seni edukalt läbinud Daewoo Musso jääb terveks ka päris ehtsas avariis.
Esimestel kilomeetritel ei oska Äripäeva palvel autotestis osalev elupõline maasturisõitja, Riigimetsade Majandamise Organisatsiooni (RMO) jahimajandi direktor Hannes Rei Daewoo Mussost midagi arvata. Koitjärve metskonnast mööda Piibe maanteed Tallinna poole sõites loevad maasturi laiad rattad üles pisemagi asfaldiõõnsuse ning see ei jää märkamata ka roolihoidjale.
«Väga mugav tundub see auto küll, aga rool loperdab kuidagi imelikult,» on Rei esimene kommentaar, kuid ta nendib samas, et nii laiade rataste puhul pole selles ka midagi imekspandavat. On ju katsetatavalt autol all originaalvelgedest tunduvalt laiemad valuveljed ja rehvid, mis mõeldud eeskätt maastikul sõitmiseks.
Ehkki auto kapoti all on 2,9-liitrine turbodiisel, leiab asjatundja, et minek võiks veidi erksam olla. «Gaasipedaal peab ikka vastu põrandat olema, kui tahad võimsust välja pigistada,» lausub mees, kes ise sõidab päevast päeva konkureeriva autofirma maasturiga. «Minu oma on isegi veidi erksam, ehkki 2,5-liitrise mootoriga.»
Mõne kilomeetri pärast Aegviidu polügoonile keerates hakkab Rei arvamus Mussost paranema võrdeliselt läbitud kilomeetritega. Eriti meeldivad talle auto pehme vedrustus ja laius ning võimalus kuni 70kilomeetrise tunnikiiruse juures esisilda koos veojõukontrolliga elektrooniliselt sisse-välja lülitada. Ei mingeid lisakange.
Kunagisel tankide pärusmaal tunneb Musso end sedavõrd koduselt, et 80-90kilomeetrise tunnikiirusega sõitmine ei valmista talle vähimatki probleemi. Seda isegi lahtise kruusaga kurvilisel teel.Kui poleks hirmu marjuliste pärast, kes ootamatult kurvi tagant välja võivad ilmuda, saaks auto vabalt hakkama ka suuremate kiirustega. Elektrooniline veojõukontroll ja nelikvedu hoiavad masina kindlalt teel. Kui see korraks välja lülitada, piisab poole väiksemast kiirusest, et auto külg tahtmatult ette hakkaks libisema. Küll aga kipub jonnima auto manuaalne käigukast. Mitmel kriitilisel hetkel peab soovitud käigu sisse lülitamiseks üksjagu jõudu rakendama.
Pool testisõidu ajast kulub ekstreemsete kohtade otsimisele, kus saaks autot tõeliselt katsetada. Paraku ei leia testijad polügoonil ühtegi mudamülgast ega mäge, millega maastur hakkama ei saaks. Ühel eriti järsul tõusul korraks tundub, et mootor hakkab välja surema, kuid kiire käiguvahetus päästab olukorra.
Ei jäägi üle muud, kui ronida tankitõrjekraavi kaldale. Pehmes liivas ja järsust kallakust ronib Musso aeglustusega poolde kaldasse, enne kui rattad liiva sees ringi hakkavad käima. «Oleks vähegi kõvem pinnas olnud, oleks üles läinud,» lausub Rei tunnustavalt. «Sellisest «sossist» üles ronimine eeldab juba roomikuid.»
Koitjärve metskonna juurde tagasi jõudes on Hannes Rei arvamus Mussost täielikult muutunud. Kui arvata juurde veel nahksisu, konditsioneer, turvapadi, elekrooniliselt juhitavad aknaklaasid, korralik stereosüsteem, toonitud aknad ja palju muudki, siis sisaldab testitav Musso 379 000 krooni eest autot küllaga, arvab Rei.
Tagasiteel Tallinna ei saa Piibe maantee lennurajal jätta proovimata auto võimet kiirust arendada -- osuti jääb võbelema 148 juures ja oleks ilmselt 150ni välja läinud, kui rada poleks otsa lõppenud. Kuhu jäävad ülejäänud kuus kilomeetrit, mida lubavad tehnilised andmed, jääb arusaamatuks, kuid uuesti proovima ka ei hakka: diiselmootori kohta niigi hea tulemus.
Testsõit kulmineerub Tallinnas Peterburi maanteel, mil ees sõitev autoderivi järsult pidurdab. ABS-pidurid päästavad Musso tagant otsasõidust ees liikunud Nissan Terranole, tagant kostuv võigas kummivilin ja hirmuäratav mürtsatus ei ennusta aga enam midagi head. Ohutuled põlema pannes ja auto tagaosa poole liikudes vasardab peas mõte: turvatesti selle autoga nüüd küll kavas ei olnud, kuid oh üllatust -- peale väikeste kriimude tagumisel pamperil pole masinal midagi häda. Avariis süüdlaseks jäänud sõiduautojuht peab aga oma masinale tegema üpris kuluka remondi.