Eksperiment kui viimane võimalus

Rootsis on praegu aktuaalne lugu ajakirjanikust, kes piloodivormi selga tõmmanuna marssis läbi lennujaama julgeolekukontrollist, kandes süles suurt karpi. Tema edukas jõudmine lennukikabiini tõestas kõigile veenvalt seda, mida ajakirjandus varemgi oli kritiseerinud: lennujaamade turvakontroll on auklik. Ajakirjaniku vastu kohtuasja turvanõuete rikkumise pärast algatatud pole.

Loodan, et seda ei tehtagi. Sama kohtlemise on ära teeninud Äripäeva ajakirjanikud, kes paljastasid altkäemaksuvõtmist Tallinna linnakohtu registriosakonnas.

Õigustatud ajakirjanduslik eksperiment on alati märk sellest, et midagi on ühiskonnas tõsiselt viltu. Asjameeste ülbus ajakirjanduse küsimustele vastamisel (vastamisest keeldumisel) ning kõigi otste vettekadumine tekitab vajaduse lõppeks midagi ka lahenduseni viia.

Ajakirjandust kannustab ebatraditsioonilisi meetodeid kasutama õiglustunne. Edukas eksperiment toob kaasa muu hulgas väljaande majandusedu nagu iga teinegi samm, mis parandab lehe kvaliteeti.

Äripäeva eksperiment oli igati õigustatud, sest pani asjad liikuma. Riigiesindajate esialgsed reaktsioonid ei olnud optimismi sisendavad («no mis seal ikka nii väga juhtus»). Kuid juba paari päeva pärast tulid konkreetsed sammud: loodi äriregistris korruptsiooni uuriv komisjon. Nüüd peab see justiitsministri loodud rühm tõestama, et komisjoni eesmärk pole, nagu tihti kombeks, otste vettepeitmine ja publiku uinutamine.

Pistisevõtu eksperiment Äripäevas oli märk, et ajakirjanduse kannatus korruptsiooni teema suhtes on katkemas. Kõik räägivad, et korruptsioon on olemas, aga süüdi pole keegi. Hea, et asjad on selles järjekorras, et kõigepealt katkeb ajakirjanduse mitte rahva kannatus. Ajakirjandus hakkas tegema seda, mida politsei ei suuda või ei taha. Hullem oleks, kui rahvas võtaks politseivõimu enda kätte.

Ebatraditsiooniliste meetodite kasutamist info hankimisel lubab erandjuhul ka Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks. Põhinorm on, et info tuleb koguda ausal viisil. Kuid siiski pakub koodeks tagaukse-võimaluse juhtudeks, kui otseste meetoditega infot kätte ei saa, ent avalikkuse huvid sellise informatsiooni avaldamist nõuavad (punkt 3.7).

Koodeksi väljatöötamisel kaks aastat tagasi põhjustas infohankimise viisi sätestamine ajakirjanduseetika koodeksis muu hulgas mõningaid erimeelsusi, kuid täiesti veenvalt jäi peale seisukoht, et selline kitsas ja väga harva kasutatav tagauks peab olema. Vastasel juhul oleks tegemist silmakirjalikkusega, sest äärmusjuhtudel kasutab ajakirjandus niikuinii eksperimenti vm meetodit, kui teised võimalused on ammendatud. Erimeetodite kasutamisel peab saama jaatavalt vastata küsimusele: kas selle info avalikkuse ette toomine oli nii tähtis, et õigustas seda käitumist?

Ajalehtede pädevuses on viia läbi ajakirjanduslikku uurimist, kui neil selleks vaid ressurssi ja oskusi jätkub. Aga joon tuleb tõmmata siis, kui jõutakse süüdimõistmiseni. Ajakirjanduslik uurimine lõpeb süüdistuse esitamisega, mitte süüdimõistmisega. Selleks on kohus. Ka ajakirjanduse eetikakoodeks ütleb, et ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.

Eesti õigussüsteem käituks avalikkuse huvides, kui Äripäeva ajakirjanikele ei esitataks süüdistust altkäemaksu andmises.

Äriregistri loo põhiküsimuses pole ju kahtlust: see on korruptsiooni paljastamine. Ajakirjaniku käitumise seaduslikkuse aspekt on siin teisese tähtsusega, kuna ei toonud kaasa midagi ühiskonnaohtlikku. Kui Eesti õigussüsteem on õigluse teenistuses, tegeleb ta ametnike korruptsiooni väljajuurimisega, mitte ajakirjaniku ahistamisega, kes matkis kuritegu avalikkuse huvides. Süüdistuse esitamine lehe vastu näitab konteksti arvestamata jätmist.

Äripäeva altkäemaksujuhtumi käsitlemine on õigussüsteemile proovikivi, kas «rongaema» kaasusest saati (kus paraku jäi peale formalistlik lähenemine) on Eesti õigussüsteem kaasajastunud ja inimlähedasemaks muutunud.

Autor: Tarmu Tammerk