Väinu Rozental • 1 detsember 1999

Kohtumaja hädas intriigidega

Tallinna linnakohtu juhi Helve Särgava arvates on suur osa usaldamatusest tingitud kohtumaja funktsioonist, sest alati on keegi, kes kohtuotsusega rahul ei ole ning püüab midagi parandada kohtu mustamise teel.

Särgava sõnul said lood altkäemaksudest hoogu paar aastatat tagasi, mil laiendati isikute ringi, kes võivad kodanikku kohtus esindada. Siis ilmusid niinimetatud nurgaadvokaadid, kes petsid inimestelt raha põhjendusega, et seda on vaja kohtunikule.

Anonüümse juristi sõnul toimib pettus järgmiselt. Nurgaadvokaat tutvub materjaliga ja kui ta näeb, et protsessi on võimalik võita, ütleb kliendile, et kohtunikku tuleb «määrida». Selleks küsib ta teatud summa raha, mille klient toob vahetult enne istungit. Peitnud summa taskusse, teeb ta nelja silma all asja kohtuniku kabinetti või istungisaali -- nii näib kõik tõepärasem. Raha nurgaadvokaat mõistagi kohtunikule üle ei anna, kliendile aga lubab, et kõik saab korda.

«Mõned küsivad raha istungi vaheajal juurde. Kogenud juristile on ju kohe näha, millises suunas asi kisub,» kinnitab allikas. Kaotuse korral võib alati öelda, et raha oli liiga vähe.

Teine intriig on seotud linnakohtu maja baariga, mida peab sealse kohtuniku Leo Kunmani abikaasa.

Baari perenaine Eve-Mall Liias ütleb, et kuigi enamasti on kohtumaja töötajad söögiga rahul, tuleb ette ka konflikte. «Siin on jah selliseid inimesi, kellele midagi pole meeltmööda,» räägib Liias. «Ma olengi uut kohta hakanud otsima. Teate, ega see majasisese baari pidamine siin ära ei tasu. Suvel näiteks ei käi üldse keegi söömas. Puhkuste aeg.»

Baari möödunudaastane käive oli 270 083 krooni ning kasum 1309 krooni. Kui arvestada, et suvel kohtunikud puhkavad, teeb see päevakäibeks talvehooajal naeruväärselt väikse summa -- 1400 krooni. Mitme toitlustusala töötaja hinnangul varjab baari omanik käivet.

«Ei ole liiga väike,» kinnitab Eve-Mall Liias. «Näiteks oma maja töötajatele teeme me allahindlust. Ja köögis pannakse kõik tellimused arvutisse kirja.»

Helve Särgava selgitab, et baar on eraldiseisev äriühing ja kohut huvitab, et firma renti maksaks. Baari ta kontrollima minna ei saa, sest seadus seda ei luba.

«Loomulikult ma juhin suuliselt tähelepanu, kui need asjad pole päris korras,» kinnitab Särgava. «Kes meie majas tegutseb, peab seadusi täitma.»

Särgava sõnul sõlmis baari rendilepingu kohtu eelmine esimees Poigo Nuuma ja rendileandmiseks korraldati konkurss. Särgava arvates pole rentniku ja kohtuniku suhtes midagi kahtlast, sest baari rendileandmise otsust ei langetanud Leo Kunman.

Linnakohtu ruumid on riigiasutuse kohta puhtad ja korras, aga koridorides sosistatakse, et hoone koristamine on antud firma kätte, mille üks omanik on kohtukordnik.

«Jah, muidugi,» ütleb Särgava, «see firma on OÜ Puhas Ruum. Aga riigiametnikul pole ju keelatud osanik olla, kui ta lepingu konkursi teel on saanud ning makse maksab.»

Räägitakse sedagi, et Linnakohtu ainsa auto juht on Helve Särgava poeg. «See on küll täielik jama,» pareerib Särgava. «Meil on tegelikult kolm autot ja juht ei ole minu poeg. Minu pojad alles õpivad.»

Novembri alguses, pärast mitmeid tulistamisi politseinike ja allilmategelaste pihta kirjutas justiitsminister Märt Rask riigikohtu esimehele kirja, kus kurtis kohtute halva töö üle.

«Kui õigusemõistmine ei toimi, leiab ühiskond vaidlusküsimuste lahendamiseks teistsugused, õigusvälised võimalused omakohtu näol,» seisab Raski kirjas. Minister pidi tõdema, et selle sügise verised sündmused on omakohtu kujukaks näiteks ning tavakodanikus hakkab juurduma arusaam, et kohtult polegi kaitset loota. Nädal hiljem vastas Raskile riigikohtu esimees Uno Lõhmus, nimetades kohtusüsteemi terviklikuna puudulikuks.

Märt Rask on protsesside venimise pärast õigustatult mures. Pikapeale riivab see kohtu autoriteeti, sest paljuski on üks osapool otsuse venimisest huvitatud ning teine saab kahju. Kriminaalasjades väheneb nii karistuse mõju.

Tegelikult annab seadus kohtunikule piisavalt palju võimalusi kohtualuste distsiplineerimiseks alates rahatrahvist ja lõpetades sundtoomisega. Ent valdavalt keskealised naiskohtunikud püüavad jõulisi võtteid vältida.

Nii ongi lahendamata jäänud tsiviilasjade arv alates kohtureformi lõpust 1994. aastal pidevalt kasvanud. Kui 1994. aasta keskel ootas Eesti kohtutes lahendamist 6157 tsiviilasja, siis viie aastaga on see arv kasvanud 9978-ni ehk rohkem kui kolmandiku võrra.

Eesti suurimas, Tallinna linnakohtus on võrreldes möödunud aastaga kasvanud lahendamata tsiviilasjade arv tervelt 35%.

Kohtunike ühingu esimees Allar Jõks ütles hiljutisel ühingu aastakoosolekul, et kohtumenetluse aegluse põhjuste väljaselgitamine nõuab väga põhjalikku eeltööd. Tema arvates võib aegluse põhjus olla raskesti mõistetavates (!) seadustes, ebapiisavas kvalifikatsioonis ja tööruumides.

Ruumipuuduse üle kurdab ka Tallinna Linnakohtu esinaine Helve Särgava. Linnakohtu maja on algselt ehitatud 16 kohtunikule, kuid praegu töötab seal 40 kohtunikku. Vastavalt on kasvanud ka teenindav personal. Olukord lahenevat alles aasta pärast, kui Kentmanni tänaval valmib uus tsiviilkohtu hoone.

Teine häda on Helve Särgava sõnul kohtunike vähesus, sest see amet eeldab nii teadmisi kui ka tänapäeval harvaesinevaid isiklikke omadusi. Kohtunik saab küll ametipalka enam kui 10 000 krooni, kuid Tallinna juristi kohta on seda ikkagi vähe. Samuti ei tundu kohtunikuamet noorematele pooltki nii romantiline kui politseitöö, kuigi kohtunik määratakse ametisse eluaegsena, et vältida poliitilist sõltuvust.

Valdav osa tänastest kohtunikest on keskealised daamid, kel piisavalt teadmisi ja elukogemust, kuid puudu resoluutsusest. Seda, et kohtureformi käigus on kohtunike sekka sattunud juhuslikke inimesi, tunnistab ka Helve Särgava. Ta ütleb, et suurte rikkumiste eest võib kohtuniku lahti lasta.

Tallinna linnakohtust on lahti lastud vaid üks kohtunik ja sedagi tema varasemate pattude eest firmajuhina.

Mõned juristid nagu ka tavakodanikud heidavad kohtutele ette muu hulgas praaki õigusemõistmises. Käesoleva aasta esimesel poolel kaevati edasi 588 Tallinna Linnakohtu tsiviilasju puudutavat kohtuotsust ehk 22% kõigist läbi vaadatud tsiviilasjadest. Ringkonnakohus tühistas edasikaevatud otsustest täielikult veerandi. Muutmata jäi alla poole ehk 47% otsustest.

See tähendab, et ainuüksi Tallinnas on poole aasta jooksul võinud 198 inimest veenduda kohtu halvas töös.

Helve Särgava arvates ei ole edasikaebamise osakaal suur, sest viimastel aastatel on tsiviilseadustik põhjalikult muutunud. Peagi võetakse vastu võlaõigusseadus, mis muudab senist tsiviilõigust veelgi põhjalikumalt.

Kuigi alama astme kohtutest võib tulla kuni veerand praaki, karistatakse kohtunikku vigase otsuse eest haruharva ja see toob endaga vastutuse puudumise. Justiitsministeeriumi andmetel on pärast kohtureformi saanud distsiplinaarkorras karistada vaid kümmekond kohtunikku.

Kohtunike distsiplinaarasju arutava Riigikohtu komisjoni esimees Ott Järvesaar ütleb, et temal pole õigust alama astme kohtu töösse sekkuda ning igale juhtumile peab sisuliselt lähenema.

Kurioosne on aga see, et distsiplinaarkorras vastutusele võtmine saab võimalikuks ainult justiitsministri või riigikohtu esimehe esildise alusel. Nemad peaksid kahtluse korral ka juurdluse korraldama. «Miks nad seda ei tee, mina ei ta,» kinnitab Järvesaar.

Niisiis väidab vastutav ametnik, et vastavad seadused on olemas ja miski ei takista neid rakendamast. Kuid need mehed, kes peaksid hea seisma karistamise eest, vahetavad vastastikku ainult avalikke kirju. Ehk teisisõnu -- seadused on olemas, kuid poliitiline tahe puudub.

Hetkel kuum