Arvel peab ikkagi olema allkiri

Selle aasta alguses jõustusid põhjalikud ja mahukad käibemaksuseaduse muudatused (avaldatud RT I 1999, 92, 823). Üheks muudatuseks on see, et käibemaksuseaduse § 24 lg 1 ei nõua enam käibemaksukohustuslaselt arve allkirjastamist. Kuna käibemaksuseadus ei nõua arve allkirjastamist, siis tohib käibemaksu maha arvata arve alusel, millel ei ole allkirja.

Sellest teadmisest ei tasu aga vaimustusse sattuda, sest tulumaksuseaduse kontekstis ei sobi allkirjastamata arve residendist äriühingule, mittetulundusühingule ega sihtasutusele ning Eestis püsivat tegevuskohta (näiteks filiaali) omavale mitteresidendile kui arve saajale. Nimelt on uue tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kulu väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides kehtestatud nõuetele vastav algdokument.

Raamatupidamise seaduse § 8 lg 1 nõuab raamatupidamise algdokumendil muuhulgas allkirja. Samas ei ütle raamatupidamise seadus, kas allkirja peab panema arve väljastaja või arve saaja.

Igal juhul on kindel, et ilma allkirjata arve ei ole vaadeldav raamatupidamise algdokumendina ning arve saaja peab allkirjata arvel näidatud summa deklareerima ja maksma sellelt tulumaksu maksumääraga 26/74. Seega ilma allkirjata arve saamisel tuleks see ise allkirjastada, et kõrvaldada potentsiaalne maksurisk.

Ehkki käibemaksuseadus ei nõua enam arve väljastajalt selle allkirjastamist, võiks seda endiselt teha kahel kaalutlusel. Esiteks annab allkirjastatud arve kindluse arve saajale, et selle arvega ei kaasne tulumaksuriski. Teiseks aitab allkirjastatud arve tuvastada arve võltsimist. Nimelt on tulnud Lätis ja Leedus ilmsiks Eesti ettevõtete arvete võltsimisjuhtumeid. Võimalikult hästi identifitseeritav arve on abiks vaidluses maksuametiga selle üle, kas ettevõte on üldse väljastanud konkreetse arve või mitte.