Varjatud reklaam

Varjatud reklaami kohtab ohtralt kodumaistes seebiseriaalides.

?Reklaamklipp on iga kord ühesugune, ta muutub igavaks. Reklaamipausi ajal läheb inimene kööki võileibu valmistama ja kohvi jooma või vahetab kanalit,? nendib mitme Eesti teleseriaali produtsent Toomas Kirss. ?Filmi sees on aga lugu iga kord uus ja huvitav.?

Kirss ei pea varjatud reklaami häbenemisväärseks. ?Loomulikult me müüme seda. See pole midagi uut või eestilikku,? kinnitab ta.

?Eestis hakkab kõik lihtsalt rohkem silma. Kui meil sõidab tegelane autoga, siis me ei demonstreeri seda, lihtsalt näitame ära, et on näiteks Wolkswagen. Bondi filmis esitletakse BMW-d ja Ericssoni telefoni põhjalikult ühest ja teisest nurgast, aga kedagi ei häiri,? räägib Kirss ning toob välja lihtsa loogika: ?Kui filmis kaubamärgi ära näete, on selle eest makstud. Kui ei näe, siis pole.?

ETV-s näidatavate seriaalide ?M-Klubi? ja ?Õnne 13? produtsent Raivo Suviste on Kirsist tunduvalt kidakeelsem.

?Ei, meie selliseid kokkuleppeid ei praktiseeri. Kirjanikul peavad ikka olema vabad käed, ega Teet Kallas ei saa päev läbi tellimusi vastu võtta, et milliseks stsenaarium tuleb kirjutada,? räägib ta. ?Reklaami saab ikka ainult saadete vahele, ette ja taha.?

Kirssi ajab selline jutt muigama. ?Ma ei oska selle kohta muud öelda, kui et vaadake neid seriaale ja mõelge,? lausub ta.

Pika pinnimise peale tuleb ka Suvistele siiski meelde, et näiteks statistikaamet maksis kinni osa paari seeria kuludest, kus käsitleti positiivses toonis rahvaloenduse temaatikat. Reklaamiks ta seda siiski nimetatada ei taha. ?Sellise kokkuleppe saab teha, kui on mingi rahvale üldhuvitav teema, mida ka teine pool soovib tutvustada.?

Kuna niisugune ?tutvustamine? ehk teisisõnu varjatud reklaam on tavalisest oluliselt tõhusam, siis see ka maksab rohkem. Ehkki konkreetsed hinnad on Kirsi sõnul salajased, tuleb üheks telehooajaks lepingu sõlmimisel arvestada vähemalt 100.000 krooniga. ?Ülemine piir on poolest miljonist miljonini,? lisab ta.

Seni jääb Kirsi kõige kallim leping siiski poole miljoni krooni piirimaile. Selle sõlmis Toomas Lumani juhitav ehitusfirma EE Grupp, mis esitles end ajakirjanike elu käsitlevas sarjas ?Waba Riik?.

?No ma ütleksin, et see oli rohkem toetus,? märkis Kirss. ?Eks me näitasime nende ehitatud hooneid ka, aga meil oli seda rohkem vaja kui Lumanil.?

Kui veel mõne aasta eest kohalikud teleseriaalid lausa kubisesid firmalogodega nokatsite ja T-särkidega ringi jalutavatest tegelastest, siis tänaseks on aeg edasi läinud ja reklaami püütakse hoida hea maitse piirides.

?No näiteks ?Kirgedes? toimub kogu tegevus siseruumides, seal ei tule kõne alla, et keegi nokamütsiga ringi käiks. Ja kui ikka tegelaskuju alkoholi ei joo, siis ta seda ka ei reklaami,? teab Kirss.

Minevikus, kui raha oli vähem, tuli kokku panna igasuguseid asju. ?Ükskord oli Martini, Perekurk, Diroli näts ja mingi mootorpaat. Oligi nii, et inimesed läksid merele, jõid Martinit, hammustasid kurki peale ja sõid nätsu,? meenutab kogenud produtsent ja lisab: ?Kui ?Salmoneid? mõni aeg tagasi korrati, olid kõik sellised tobedused muidugi välja lõigatud.?

Niisiis, mida aeg edasi, seda vähem riivavad kinnimakstud lõigud silma. Samas, just peidetud sõnum töötab tihti paremini kui labaselt otsene reklaam. Iseasi, kuidas see seriaali mainele mõjub.