Miiniväli Tallinna elamumajanduses

See, et KVEde bilansid on kuuma õhku täis ega kajasta juhtide harrastatud finantskeemia tõttu firma majanduslikku seisu, on 90ndatel Tallinnas valitsenud koond- ja keskerakondliku munitsipaalsotsialismi tulemus.

Esmalt võib KVEde puhul välja tuua süsteemse riski. Ettevõtted on muutunud linna üüri- ja rendipindade ning Tallinna Soojuse ja Tallinna Vee riskimaandajateks. Kui firma põhitugevus seisnekski riskide juhtimises, poleks ses midagi halba. Kahjuks on see majavalitsustest väljakasvanud ettevõtete nõrgim külg.

Ettevõtete juhtkonnad on tihti allhanke korras ostnud enamiku teenuseid erafirmadelt. Vahel on selliste lepingute puhul linnafirmade kasu küsitava väärtusega, teistel juhtudel on allhange täielikult oma tähenduse kaotanud ja avaldused on esitatud majanduspolitseisse. Samuti on KVEd raskustes võlgade sissenõudmisega. Vanalinnas leiame võlgnike seast ka tuntud firmasid ja ühiskonnategelasi.

Linnaettevõtete puhul on riskid sotsialiseeritud ja tulud erastatud ehk munitsipaalsotsialistlik lähenemine on viinud soovitule vastupidise tulemuseni. Lisaväärtuse on saanud üksikud toredate allhangete teel või üüri- ja rendiraha tasumata jättes. Riskid on jaotatud aga kõigi vahel. Karl Marx keeraks end hauas ringi, kui seda teaks.

Kuna KVEd on nüüd plaanis müüa, on poliitikutele väljakutseks müügiobjekti määratlemine. Sotsiaalsete riskide müümine ei ole investorile atraktiivne. Vaja on selgust, mis jääb linna ja mis ettevõtte rolliks. Lihtsus ja selgus munitsipaalelamupoliitikas on väärtus omaette. See annab ka maksumaksjatele kindluse, et munitsipaalettevõtete kohustused ei kandu neile üle. Igatahes ei ole miiniväljal kõndimine kellelegi kasulik ja on viimane aeg kutsuda deminee-rijad, vabandust, saneerijad.