Konkurentsiamet peaks lähtuma seaduse mõttest

8. märtsi Äripäevas on kajastatud kaasust konkurentsiamet versus Hansapank. Konkurentsiamet on seisukohal, et pank on rikkunud konkurentsiseadust (ilmselt §26. Ühinemine ja §27. Ühinemisest teatamine). Tundsin, et ärielus töötava kodaniku ja juristiks õppinuna pean sõna sekka ütlema.

Vaid kahte paragrahvi lugedes ja neid laiemasse konteksti asetamata võib sellisele järeldusele tõepoolest jõuda. Kahetsusväärselt on jäänud tähelepanu alt välja seaduse üldsätted. Konkurentsiseaduse alguses on sisulised, mõtestatud ja üldsegi mitte tähtsusetud üldsätted, mille olemasolu Eesti õigusaktides on kahjuks pigem erand kui reegel. Järgnevalt tsiteerin neid.

?Käesolevat seadust rakendatakse kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal.?

Nagu sellest lõigust järeldub, peab selleks, et võiks rääkida konkurentsi(seaduse) rikkumisest olema täidetud kaks tingimust:

1) vaadeldav/kaitstav konkurents peab eksisteerima ühe kaubaturu sees. Pakutav teenus või kaup peab olema ostja seisukohalt asendatav teise kauba või teenusega;

2) rikutakse kaubaturul osalejate konkurentsivabadust.

Hansapank ostis ASi Ühinenud Meiereid aktsiate kontrollpaki. Võime kindlalt väita, et need kaks äriühingut ei tegutse samal kaubaturul ja Hansapanga käitumine ei riku konkurentide (kolmandate äriühingute) konkurentsivabadust ei rahandus- ega piimandusturul. Tegemist on kahe erineva kaubaturuga. Konkurentsivõime ei paranenud kummalgi kaubaturul.

Laiemalt võttes pole asi sugugi Hansapangas ega Ühinenud Meiereis. Kui tõlgendada, et konkurentsiametile tuleks teatada ükskõik millise äriühingu omandamisest, kui omandajaks on näiteks üle 100 miljoni kroonise käibega firma, siis ilmselt saaks amet tarbetuid aruannete pakke. Asjatu töökoorem oleks see nii äriühingutele kui konkurentsiametile. Näiteks ostab suurfirma enda omandisse osaühingu, kes siiani on põhiliselt tegelenud talle endale koristusteenuse osutamisega. Või ostab riiulifirma, et osaleda selle firma abil avalikul konkursil. Kas sellel on konkurentsi seisukohalt mingit tähtsust? Ilmselt mitte.

Seadust rakendades tuleb vaadata, mis on seaduse mõte. See juriidiline konstruktsioon toodi Eesti õigussüsteemi tsiviilseadustiku üldosa seadusega (TSÜS) 1994. aastal. Seaduse mõtte teemal võeti juba TSÜS-i kehtestamisel sõna ja kahjuks tehti seadust ka palju maha ning seda situatsioonis, kus ei suudetud näha, milliseid ohte toob endaga kaasa seaduse n-ö täht-tähelt lugemine. Hansapanga ja konkurentsiameti kaasus on minu arvates selle ohu selge ilming.

Tooksin ära ka kõnealuse seadusesätte: ?§2. Seaduse tõlgendamine. (1) Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse mõttest. ?

Seaduse mõtte otsimine tähendabki loogilist lähenemist probleemile ehk talupojamõtlemise kasutamist. Loodan, et ka konkurentsiamet lähtub loogikast. Kahjuks leidub Eestis konkurentsi vallas piisavalt märksa põletavamaid probleeme, mis väärivad seda, et hoopis need üles leitakse.

Soovin siiralt kõigile riiklikele institutsioonidele jõudu oma ülesannete täitmisel, sest tööd teha on meil kõigil veel palju nii era- kui riiklikus sektoris! Ja pidagem silmas, et riiklikku regulatsiooni peab olema niivõrd, kuivõrd seda on vaja Eesti inimeste ja äriühingute kaitseks ja heaolu edendamiseks, mitte enamaks.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti