Edasiminek ametlikus Euroopa Liidu teemalises mõtlemises ? et välisministeerium koostab ka stsenaariume liidust väljajäämise puhuks on igati tervitatav. . Õige, ei saa panna kõiki mune ühte korvi ja ka tagalat tuleb kindlustada. Kuigi nii sissesaamise kui väljajäämise stsenaariumid mõtles ja kirjutas kokku Eesti Tuleviku-uuringute Instituut, tellis need välisministeerium.

Äripäeva arvates on õige , et enam ei üritata kõigest väest teha nägu, nagu oleks Euroopa Liitu astumine ammugi otsustatud, ja positiivselt.

Alustagem tinglikult negatiivsetest stsenaariumidest. Kõige suuremaks komistuskiviks ähvardab kujuneda just rahvahääletus, mille läbikukkumine tähendab kõige tõsisemaid tagajärgi. Kui muid erimeelsusi, nagu mõni peatükk või paragrahv, saab veel siluda, siis referendumi tulemust mitte kuidagi. Euroopa keerab rahakraanid lihtsalt kinni, ja kõik.

Arvestades omavalitsustegelaste, kes valisid presidendi, meelsust, pole ime, kui nad on Euroliidu vastu. Ja omavalitsused on rahvale lähemal kui keskvõim. Kuigi Arnold Rüütel ei saa avalikult Euroliidu vastu olla, on tema meeskonnas veendunud vastasrindlasi. Ja just maarahva hulgas on enim vastuolijaid. Välisriikidest sõltub meie saatus enim Saksamaast ja tema sotsiaaldemokraatidest.

Halb on see, et peatuvad investeeringud tootmise moderniseerimisse, kvaliteedi tõusu, efektiivsusesse, keskkonnakaitsesse. Käed võivad rüppe langeda, kui keegi tagant ei torgi.

Samas ei saa võtta väga tõsiselt ohtu, et intressid tõusevad ja välisinvesteeringud ning eksport kahanevad. Eesti on ikkagi majandusvabaduse poolest 14. ja konkurentsivõime poolest 22. riik maailmas, meie krediidireiting on A miinus. Sestap pole välisinvestorite arvamuse järsku muutust põhjust karta. Meie eksport kulgeb praegu 40 ulatuses Soome ja Rootsi ja pole ette näha, et need riigid annaksid Eestile ?disklahvi?. Vastupidi: siia tehtud investeeringud nõuavad sidemete tugevdamist. Säiliksid soodustingimused tax-free näol, Eesti jätkab oma maksusüsteemiga.

Tinglikult positiivse stsenaariumi korral pääseb Eesti Euroliitu, samas majanduselu reguleeritus suureneb. Eesti võimalused ELi bürokraatiat seestpoolt reformida ei ole suured, kuid on võimalik näidata positiivset eeskuju liberaalse majanduskorraldusega ? kasvõi maksundusega, mis on tähelepanu pälvinud. Hinnatõus tõenäoliselt kiireneks, mis vähendab ekspordi konkurentsivõimet. Ent palgad tõuseksid kiiremini, kui liidust välja jäädes. Paljudel inimestel tekib võimalus minna välismaale tööle ja teenida senisest tunduvalt rohkem. Tõenäoliselt saaks Eesti veel aastaid Euroliidult rohkem abi, kui on sunnitud ise liitumisele ja harmoniseerimisele kulutama.

Põhimõtteliselt tuleks koostada stsenaarium ka NATOst väljajäämise puhuks, sest sõjasündmuste tõttu on rahva toetus paktile vähenenud.