Aeg on kukepükstest lõplikult lahti saada

Kas olete näinud vanaaegset kaalu, mis on traadi või nöörijupiga lakke kinnitatud? Sellel kaalul on kang, kangi keskel keel ja mõlemas otsas ripuvad kausid.

Mulle tuleb see vanades taluaitades ja kunagistes poodides väga vajalik riist siis meelde, kui jutt läheb Eesti võimalikule ühinemisele Euroopa Liidu või NATOga. Kuulumine nendesse organisatsioonidesse ei ole meie vääramatu sünniõigus, mis tuleb nüüd, kui Eesti on taas vaba, lihtsalt realiseerida. Künnisest pääseb üle riik, kes on enne hulga kriteeriume täitnud. Täpsemalt: Eesti peab majanduslikult, poliitiliselt ja julgeolekuliselt ennast ette valmistama, et olla võimeline nende kahe riikideliidu kõrgete nõudmiste raames toimima.

Lugu oleks hõlpsam, kui vaagitaks vaid edusamme. Aga Eestil lohiseb pika sabana järel hulk puudusi, tegematajätmisi, valearvestusi, osalt põhjustatud mineviku väärastustest, osalt tekitatud oleviku saamatustest ning vastuoludest.

Seetõttu on võrdlus tolle vanaisade kangkaaluga asjakohane. Vasakule kaalukausile kuhjatakse meie miinused, paremale plussid. Et kaalukeel kalduks soovitud suunda, ei piisa hunniku suurendamisest paremal kausil. Kergendada on tarvis vasakut kauss, lahti saada nii palju kui võimalik sellest taagast, mis kammitseb või tagasi kisub.

Meie demokraatia on noor. Kurb tunnistada, kuid säärane mõiste nagu ?oma riik? tähendab endiselt ühele kukrut täitvat lüpsilehma, teisele ussikesi pärani nokkade vahele tassivat linnuema, kolmandale igale reviiri sattunud võõrale hambaid näitavat hunti.

Arusaadav, et demokraatiasse ja omariiklusse ei astuta nagu õuest tuppa. Eile olime alandatud ja solvatud rahvakild NSVLis, täna vastutusvõimelised demokraadid oma riigis.

Kui pikaks tahavad riigikogu ja Riigikohus venitada meie üleminekuaega? Tuleval suvel saab põhiseadus kümneseks. Aga nüüdsama alustati Toompeal järjekordset parlamentaarset vaidlust, kas lõpetada põhiseaduse rikkumine või mitte.

Kolme aasta eest kiitis riigikogu heaks eriseaduse, mis võttis neilt EV hääleõiguslikelt kodanikelt, kes ei valda riigikeelt, esinduskogudesse kandideerimise õiguse. Ja Riigikohus, viidates eestlaste raskele ja ülekohtusele minevikule, tunnistas kodanike lahterdamise keeleoskamatuse põhjal õiguspäraseks.

Enne kui poiss sai täismehe pikad püksid jalga, käis ta mitu aasta kukepükstega. Demokraatia põhimõtete, normide ja tavade juurdumine ühiskonnas võtab paratamatult aega. Aga isegi kui suur osa N. Liidu endisi alamaid elab ikka veel ettekujutuses, et põhiseaduse peale vilistatakse, siis vähemasti seadusandjate ja ülemkohtunike ja teadlaste arusaamas lootnuks kümne aastaga muudatust. Põhiseadus ütleb: (a) riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik ja (b) kedagi ei tohi diskrimineerida keele tõttu. Kogu lugu.

Kodanikul ei ole põhiseaduslikku õigust sõita oma autoga ükskõik kummal teepoolel. Kodanikul ei ole põhiseaduslikku õigust esineda ükskõik kus kohas ükskõik mis keeles. Meil ja mujal Mandri-Euroopas on parempoolne liiklus, Suurbritannias ja Jaapanis vasakpoolne liiklus. Mõnes riigis on mitu riigikeelt. Singapuris aetaks ametlikke asju koguni neljas (inglise, hiina, malai, tamili), Soomes kahes (soome ja rootsi) keeles. Eestis on riigikeeli üks.

Arusaadavalt tuleb eestlastel Eesti seadusandlikus kogus eesti keelt kaitsta. Selleks on hulk ajaloolisi, olevikulisi ja psühholoogilisi põhjuseid. Aga kukepükste-ea, kus esineme alaealistena, kes vajavad kasvuks ja kaitseks teiste õigusi kärpivaid eritingimusi, võiksime lõpetatuks kuulutada.

Üks Eesti eriseadus ei löö üksinda meie ees NATO ega ELi ust kinni. Aga seal vasakpoolsel kaalukausil on vajakajäämisi terve lasu. Paljusid ei suuda me lähiaastatel nagunii kaotada. Ja seepärast võib küll juhtuda, et üheainsa miinuse lisamine või kõrvaldamata jätmine kallutab saatuslikult kaalukeelt.