Erakondade nägemus Tallinna tulevikust

Tallinna rahapuu juured asuvad rahvastikuarvestuses. See on võti kogu Eesti regionaal-, sotsiaal- ja ettevõtluspoliitikale ? vaid adekvaatne elukoharegister võimaldab riigi elukorraldust planeerida. Tallinnal pole vaja, et siia rahvast massiliselt juurde voolaks, nagu soovis üleeelmine linnapea Jüri Mõis. Piisab, kui Tallinna maksumaksjad end siin elanikuna registreeriksid ja nende maksud jõuaks linnakassasse.

Arvatavasti on meid siin linnas 20 aasta pärast sama palju kui täna ? umbes 400 000. Muutunud on rahvastik: vananemine on peatunud, tüüpiline tallinlane on hästiteeniv keskealine kodanik lisaks noortele lastega peredele, kes elavad õnnelikult. Enamik Harjumaa valdu omab Tallinnaga ühist haridus-, ühistranspordi- ja meditsiinilise teeninduse võrku. Suur-Tallinnas elab üle 600 000 inimese, omavahel lähenenud Tallinn ja Helsingi moodustavad ühe 2 miljonilise megapolise, ühe Läänemeremaade jõulisema keskuse.

Rahvastikuarengu positiivne variant oleks, kui 20 aasta jooksul suureneks linlaste arv 200 000 inimese võrra. Kas selleni jõutakse, sõltub kolmest faktorist: soodsast majanduskliimast, tööjõu potentsiaali ärakasutamisest ning haridusest. Tööhõive magnetiks on see, et pealinnas on rohkem töökohti. Teisena võiks märkida arenenud infrastruktuuri ja kolmandaks turismi arengut.

Kui rahvastikuareng kulgeb samades rööbastes, elab Tartu ülikooli rahvastikuprognoosi kohaselt aastal 2025 Tallinnas 355 000 inimest. Sellega ei tohi leppida, vajame suuremat Tallinna. Tallinn ei konkureeri täna Viimsi valla ega Tartuga, vaid Helsingi, Stockholmi jt Läänemere linnadega. Võistleme rahvusvahelisel tasandil investeeringute, turistide, eurorahade ja mõjukuse pärast, linna suurus ja inimeste arv on siin olulised argumendid. Tallinna ülesanne on meelitada juurde noori, haritud inimesi.

Suur osa pealinnas tööl käijatest elavad Tallinna äärelinnades. Ka makse maksavad nad lähivaldadele, aga kasutavad pealinna infrastruktuure, teid ja koole. Peatada tuleb aga tulubaasi vähenemine, mitte elanike kolimist äärelinnadesse. Vägivaldne valdade liitmine linnaga ei ole vajalik, võib ka teha koostööd. Nt ühendades Tallinna ja Harjumaa ühistransport. Linn võiks osa saada infrastruktuuri kasutajate maksudest, andes vastutasuks vihje: magada on parem äärelinnas, millest võidab ka linna ettevõtlus.

Tallinn on kui juurteta inimeste hüppelaud ilusamasse tulevikku. Selline beibe-mentaliteet kahjuks vaid paljundab ebakindlust ja ühepäevameeleolu. Unistus Suur-Tallinnast olukorda ei muuda. Läbisõiduhoovi asemel tuleb Tallinnast teha normaalne elukeskkond. Siis hakkab kasvama elanike arv, linn saab rikkamaks, see omakorda tagab konkurentsivõime. Mitte see, et linna ühest otsast teise jõuab mööda värsket asfaldilinti 30 minutiga varasema 50 asemel.

Valimisdebatt (EPL, 29.08.)