Päev, mis lisandub elule

Talvisest kalapüügist teab laiem avalikkus vaid seda, mida on kuulda raadiost või lehest lugeda ? enamasti uudised kalameeste päästmisest Pärnu lahe või Peipsi järve jäält, mistõttu talikalastajatesse suhtutakse kui hulludesse, kes käivad ennast maksumaksja raha eest uputamas.

See hoiak on niisama kipakas, kui oleks suusatajaid võtta veidrikena, kes käivad oma sääreluid murdmas. Muide, 70?80 aasta eest avalik arvamus suusatamisse just sedamoodi suhtuski.

Kalastamine on ürgne asi, põllupidamisestki ürgsem. Rõõmusööst kala tabamisel või pettumustorge, kui ta minema pääseb ? need on ehedaimad tunded, mis tõusevad meie loomuse algpõhjast ja mida me ei koge ei kontserdil, teatris ega raamatuid lugedes. Me kipume oma ürgalget maha salgama ning endid muust loodusest paremaks ja kõrgemaks pidama. Side on katki ja me oleme õnnetud. Õngenöör võib aga olla see niit, mille kaudu taas tajuda iidsust ja olevikku, loodust ja iseennast ? kalal oldud päeva ei võtvat vanajumal inimese elupäevadest maha, vaid panevat selle juurde.

Landipüügil ei tohi umbropsu rapsida, tõste ärgu olgu liiga järsk ega kiire, vaid parajalt pehme. Järjestikused tõsted peaksid olema võimalikult sarnased ning nende vahel tuleb välja pidada 2-3 sekundi pikkune paus ? lant peab vajumisjärgse liikumise täielikult lõpetama. Tihtipeale toimub võtmine just sellel hetkel. Kui me oleme püügiaugus teinud 15?20 tõstet, kuid võtmist pole olnud, tuleks minna järgmisele augule.

Ärge siduge otsa liiga suuri lante lootuses suure kala peale. Head on 2?3 cm pikkused põiklandid ja 2?4 cm pikkused püstlandid. Et pisemad landid õigesti mängiksid, peab ka tamiil olema küllalt peen, läbimõõduga 0,12?0,16 mm. Pisemate lantide puhul ei kasutata ka traattrossi ega landilõksu, sest need rikuvad kerge landikese mängu ära. Lant seotakse otse tamiili külge. Muidugi on seejuures olemas oht, et kui lanti võtab haug, siis lõikab see röövel oma teravate hammastega tamiili katki ning olete landist ilma.

Kirbupüügil on landi asemel tamiili otsas kirptirk (tinast või volframist keha, millesse on joodetud üks pisike konksuke), tamiil ise on peenem (0,08?0,14 mm), nooguti tundlikum ja ritv pisem. Kirbu konksule kinnitatakse söödaks sääsevastne, kärbsetõuk, jupike vihmaussi või tainakuulike. Püütakse nii rööv- kui lepiskalu. Püük käib samuti peamiselt veekogu põhja kohalt. Mängitamine koosneb võdistamisest ja tõstmisest. Kirptirku võdistatakse nooguti väristamise ja võngutamise abil, et võnked kanduks kirbult kaladeni, kes tunnevad seda oma küljejoonetaju abil ning tulevad uudistama, et mis värk on. Kirbu aeglane tõstmine koos samaaegse võdistamisega või ka ilma loob aga kalale mulje lahkuvast söödast ning sunnib teda oma ahnuses peibutist haarama. Seda, kui kala võtab, nähakse nooguti liikumisest ? see kas vajub alla või tõuseb üles. Eri päevadel ja eri kalaliikide puhul võib tulemuslikuks osutuda väga erinev võdistamiskiirus ja mänguviis, mille valik on juba kogemuste ja teadmiste asi. Ahven tahab enamasti kiiret, tihedat võdinat, särg märksa aeglasemat.

Sääsevastne kinnitatakse konksule pea poolt, kus tal on must täpike: konksu teravik torgatakse selle täpikese tagant läbi. Seejuures ei tohi vastne tühjaks joosta. Tavaliselt pannakse konksule 2?3 vastset. Hea võtmise korral võib neid olla konksul ka 5?6, halva võtmise korral olgu üksainuke.

Kärbsetõuk on koonuselise ja ümara kehaga ?õngeliha?. Konksule sätitakse ta nii, et teravik torgatakse jämedama otsa juures üsna kergelt naha alt läbi. Kärbsetõuku võtavad nii rööv- kui ka lepiskalad, viimased meelsamini. Nii sääsevastseid kui ka kärbsetõuke müüakse zookauplustes.

Kirbupüügil on põhivigadeks liiga jämeda tamiili, liiga tuima nooguti ja liiga suure kirptirgu kasutamine. Mängu juures on põhiveaks liiga järsk raputamine ? kirptirk ei tohi vees hüpelda, vaid peab kergelt võdisema.

Kirbu mäng sõltub ka kirptirgu raskusest ja kujust. Enamlevinud on haavli, tilga, odratera, kirpvähi ja sipelga kujulise kehaga kirptirgud. Värvus pole enamasti oluline, sest sügavamas vees näeb kala kõiki värve mustana. On siiski tähele pandud, et ahven armastab punast värvi, särg aga heledat ja läikivat. Kui ilm on tuhm ja sombune, kasutatakse enamasti heledamaid ja läikivamaid kirptirke ja lante, päikselise ilma puhul aga tumedamaid ja tuhmimaid.

Väga oluline on, et kirbuõng oleks hästi tasakaalus, tundlik. Kerge kirptirk koos jämeda tamiiliga muudab rakenduse nii tuimaks, et me ei näegi noogutilt õrnemat võtmist. Võime panna muidugi suurema kirptirgu: kui on hea võtupäev ja kala haarab isukalt, saame sellega ka kala, ent kui võtmine on kehvavõitu, peab kirptirk olema hästi-hästi pisike, tamiil aga väga peen.

Rakenduse tasakaalustamisel tuleks nooguti, tamiil ja kirptirk valida selliselt, et nooguti ots vajub kirptirgu raskusest õhus umbes 2 cm allapoole. Püügi ajal lastakse kirptirg kõigepealt veekogu põhjale, millest annab märku see, et nooguti pole enam paindes. Seejärel tõstetakse kirp põhjalt lahti ning alustatakse mängu. Põhja võib ka püügi ajal vahetevahel kirbuga tonksata ? selt tõusev muda või liivapilveke paelub kalade tähelepanu.

Ärge kartke, et suurem kala võib nii peene rakendusega püüdes ära minna. Talvine kala osutab väljatoomisel poole loiumat vastupanu kui suvine kala. Ja kui lähebki ära, mis siis? Suure kirbu ja jämeda tamiiliga poleks ta tõenäoliselt otsa tulnudki. Vanad kalad ongi ju üksnes sellepärast vanadeks kaladeks saanud, et on oma loomult hästi ettevaatlikud.

Kui teil on otsas vähegi suurem kala (mida tunnete tugevamatest, jõulistest tõmmetest), ärge sikutage teda välja toore jõuga, vaid tasapisi ja pehmelt. Kui vaja, andke talle vahepeal tamiili näpu vahelt järgi, las väsitab ennast. Püügiaugust aga ärge tõstke teda välja tamiili otsas rippuvana, vaid haarake kalal vaba käega peast, lõuste tagant, ja tõstke ta siis jääle. Tõeliselt suure kala väljatoomiseks võib aga vaja minna kongitsat ja püügiaugu suuremaks raiumist. Kui olete algaja, hoidke kala lihtsalt augu all kinni ja hüüdke mõni vilunum mees appi. Suure kala muudab rahulikumaks ka see, kui lükata püügiauku lund. Mitmesuguseid nippe ja peensusi on veel palju, siinsesse artiklisse need lihtsalt ei mahu.

Talikalastusega on asi nagu jalgrattasõidu või tennisemänguga ? raamatust seda selgeks ei õpi. Tuleb enesel proovida, veelkord proovida ja siis veelkord. Kuni kala tulema hakkab. Tasub ka vaadata, kuidas püüavad vilunud kalamehed ja nendelt kõike küsida, küsida ja veelkord küsida. Asi on märksa peenem ja põnevam, kui pealtnäha paistab.

Tänavu toimub juba kuuendat korda Pühajärve kalapidu Kuldkala 2003 ? Eesti ja kogu baltikumi suurim kalastusüritus ? kalameeste ?laulupidu?. Pühajärve jääle tuleb korraga 2000?3000 kalameest ja mitu tuhat ?pöidlahoidjat?. Võistlemist ei võeta surmtõsiselt, esmatähtis on veeta üks mõnus päev karges talveõhus, kohtuda teiste kalahulludega, näidata ennast ja vaadata teisi, visata rõõmsal meelel villast. Paljud tulevad Pühajärvele koos abikaasa ja lastega, sest Kalapeol jätkub kuulamist-vaatamist ning kaasalöömise lusti neilegi. See on korraga õnnemäng, etendus ja spordivõistlus.

Mängureeglid on lihtsad: kes püüab vastava märgisega ahvena, sõidab koju uue sõiduautoga. Kui automärgisega ahvenat kätte ei saada, loositakse üks auto välja kõigi osalejate vahel. Märgisega ahvenaid lastakse järve 100 tükki, iga märgisega kala kinnipüüdmine toob endaga auhinna, kuid automärgisega ahvenaid ujub järves vaid 2 ? üks neist annab maasturi KIA Sorento, teine uut tüüpi KIA Rio.

Et võistlusele veelgi põnevust ja pinget lisada, käib järvejääl ka meeskondadevaheline võistlus. Nimelt võib Kuldkalast osa võtta ka 4liikmeliste võistkondadena. Võistkonnapüügil on kogemustel ja oskustel suurem osa kui individuaalvõistluses, sest siin ei võistelda üksnes märgistatud kalade püüdmises, vaid arvesse lähevad ka märgisteta kalad. Millised just, see tehakse teatavaks vahetult enne võistluse algust. (2001. aastal määras paremusjärjestuse 4 erinevast liigist kala kogupikkus, 2002 aastal suurim kiisk). Meeskondadele on auhindakeks plastpaat Merimax 390, Tohatsu päramootor jm. Seejuures on oluline, et iga meeskonnavõistluses osaleja lööb samaaegselt kaasa ka individuaalvõistluses ning võib sõiduauto veest välja tõmmata nagu kõik teisedki.

Pühajärve Kalapidu ei piirdu kalastusvõistlusega. Järvejääl tehakse palju muudki ? lennutatakse tuulelohesid, supeldakse jääaugus jms. Pidev tegevus toimub ka rannas ? kohal on Apelsin, puhkpilliorkestrid jms. Programmi juhib kala- ja kirjamees Vladislav Korzets.

Üritus toimub 15. veebruaril kell 11.00?16.00, püügivõistluse aeg on 12.00?15.00, võistlejate registreerimine algab kell 9.00. Üksikisiku osalustasu 275 krooni, võistkond (4 inimest) 1000 krooni.

Autor: Vladislav Kor?ets