Minimalistlikust maksimalistist triibutõmbaja

Katrin Amos on stiilsete minimalistlike ehete autor, kelle triibumotiivis tööd on pälvinud suurt huvi välismaal.

Aeg-ajalt teeb Amos oma põhialalt kõrvalepõikeid ja üllatab avalikkust teistsuguste töödega. Näiteks erinevate alade tarbekunstnikke ühendava grupi ON liikmete siiditrükis fotodega visiitkaardi vormistas ta tekstiilis lapitekina, vana vineerist arhiivikapi sahtlitesse talletas filosoofilised märksõnad. Huvitav, omapärane ja veidi ootamatu oli Katrin Amose loomingu ülevaade ?Üks triip kõik? tarbekunstimuuseumis.

?Otsisin sahtlitest kõik oma ehted välja, päris esimesi ma küll ei eksponeeri, aga triibu läbivus on neis algusest peale,? räägib Amos. Esimesed triibud olid jämedamad ja robustsemad, aasta-aastalt on nad peenemaks ja stiilsemaks sulandunud.

?Tänapäeva elu ja inimeste riietumisstiil on kas triibuline või ruuduline. Kuidas saab triibulise või ruudulise komplekti peale panna lillelist prossi?? küsib kunstnik. Tema maitse järgi need ei kõla kokku.

?Mis on triibud?? pärib ta ja vastab: ?Triibud on ju rütmid. Trummisoolo või orelimuusika on ka triibulised ? nad on rütmid nagu südametoonid, nädalapäevad... Meil on elus paremaid ja halvemaid päevi, paremaid aastaid... Targad oskavad kännu aastaringidest välja lugeda puu saatust, peekonikasvatajad teavad, kuidas siga pidada, et liha kasvaks triibuline. Kogu ümbritsev elu on triibuline ? olgu hingetriibud või dekoratiivsed triibud.?

Oma esimese kunstitriibu tõmbas Katrin Amos kunagise Tallinna 24. keskkooli tarbekunstiharus, praeguses kunstigümnaasiumis, kus õpetati nii naha-, keraamika-, klaasi- kui ka tekstiilikunsti aluseid. Ainult ?metall? oli valikaine, mida juhendas üliõpilane Marje Kerem, kelle vabameelne õpetusstiil oli köitev ja metallikunst hakkas võluma.

Järgmise tugevama kunstitriibu tõmbas ta, tudeerides ERKIs metallieriala. Kummaline, et peene isikupärase käekirjaga kunstniku enda imago juurde ehted ei käi. ?Tõenäoliselt elan neid tehes nii välja, aga vahel, kui ma mõne uue prossilise valmis saan, siis testimise mõttes kannan paar nädalat. Muidu mul sellist vajadust pole.? tunnistab ta. ?Aga mõni lausa põeb ehetesõltuvust.?

?Triip on minu element,? kinnitab Katrin Amos. ?Lihtne, aga palju võimalusi pakkuv. Ühesugustest tekib ühtlane pind. Triipe ristates on tulemuseks ruut.? Neist ruutudest on nn sõrestikuseerias rinnanõelu, kõrvarõngaid ja sõrmuseid.

Tutvumisest emailiga kujunes kunstniku kolmas ja värvikam loometriip. 1984. aastal valiti Katrin Amos nende õnnelike hulka, kes pidid Palangas (tollal NSVL) kunstnike puhkekeskuses Prantsusmaal toimuvale emailinäitusele töid tegema. Perspektiivika looja andekus pandi proovile, sest email teda ei ahvatlenud, aga täbarast olukorrast tuli väljapääs leida.

?Olin juba teinud fotosöövituses ehteid ja kasutasin sama nõksu ? emaildetailide taustaks panin melhiorplaadile söövitatud fotosid. Nii sündisidki minu metallipildid. Fotodel on mu loomingus ühel või teisel kujul märkimisväärne koht,? nendib kunstnik.

Värskeima loometriibu on Katrin Amos tõmmanud oma vineeritöödega, mis on metallitöödele järgnenud samm. Metallsöövitusi enam teha ei saa, sest sellist trükitehnoloogiat enam ei kasutata. ?Aga himu ja tahtmine oli samasugust metallipiltide liini jätkata. Vineeri peale tulin juhuslikult ? kui ma avastasin lasertrüki,? räägib katsetaja. Proovipartii tegi ta tekstiilis roosimotiiviga padjakesi-prosse, järgmisena testis ta lasertrükki hõbeehetel ? loomulikult kandis ta neile triipe, seekord erksamas värvigammas.

Tema lemmikmotiiv ? vanad lagunenud majad ? võib hämmingut tekitada.

?Aga minu silmis on nad ilusad, huvitavad ja seepärast ma leiangi neid. Olen talletanud inimtegevuse toimet ? kuidas lagunenud maja või planku paigates pannakse katkisele kohale lauajupp peale, järgmisel aastal lüüakse kõrvalolevale augule plekitükk. Kui kümme aastat on niimoodi ühte ehitist lapitud, siis ongi tekkinud ilus kompositsioon, mida ükski kunstnik ei suuda luua, aga lasertrükis foto annab seda kõige paremini edasi,? räägib Amos. ?Minu kui kunstniku roll on näha seda, avastada, üles pildistada ja edasi pakkuda. Kui ma midagi niisugust leian, siis rõõmustan ja lähen hasarti.?

Katrin käib koos abikaasa Andres Amosega pildistamas. Kunstnikepaar ?luusib? veel alles olevates puitagulites.

?Seal on fantastilisi maju!? ütleb Katrin Amos vaimustunult. ?Neis viltuvajunud puumajades on palju rohkem õdusust ja soojust kui ülesvuntsinud plastvooderdusega korrektsel, puhtal, kõigi mugavustega hoonel, millel pole enam hinge. Seepärast ma arvangi, et upakil majad ja aiad on väärt, et neid otsida ja jäädvustada.?

Näitusel ?Üks triip kõik? on võimalik hoomata Katrin Amose mitmekülgsust ja seda, kuidas tema ehetele, metallpiltidele, vineertahvlitele, tekstiilobjektidele on triibulisus omane. See vihjab sellele, et kunstnikuna ajab ta kogu aeg ühte asja. ?Ükskõik, kas ma teen seda rinnanõelana, plaadina, suure toaskulptuurina,? võtab autor otsad kokku.

Harry Liivrand, kunstikriitik, Eesti Ekspress

Amos pakub meile tänapäeval väljapeetud elegantsi ja esteetikat, ülimalt viimistletud juveliirseid kunstitöid. Need on heas mõttes kodanlikult modernsed iluasjad, säravaks aksessuaariks Chanel-kostüümi jakireväärile. Ajaloole on Amose tööd siiani väärikalt vastu pidanud ja olen kindel, et nii see jääbki. Vajadus elegantsi järele ei kao ju kuhugi.

Elna Kaasik, tekstiilikunstnik

Katrin Amose ehted on visuaalselt väga tekstiilsed: kude koe kõrvale on lükitud triibud, koematerjaliks kas traat, email või fototriip vana maja seinast. Seetõttu inspireerivad mind eriliselt tema lihtsad pikad triibuprossid ehtimaks minu faktuurseid käsitöörõivakangaid.

Kadri Mälk, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja metallikunsti kateedri juhataja

Kujunduskunsti üks põhitõdesid the less is more väljendub eesti ehtekunstis ehk veenvaimalt just Amose ehetes. Ta ei ole oma minimalistlikku joont jätnud, ei ole vahetanud kuube, ja nii nagu mõni laulab kogu elu sama laulu, on tema kaevunud ühte kindlasse laadi ja teeb seda väga stiilipuhtalt. Tõsi, kontekst on muutunud, ebaesteetilises keskkonnas on selline meelekindlus eriti puhastav.

Ilona Gurjanova, Prantsusmaa Saint-Etienne?i rahvusvahelise disainibiennaali Eesti ekspositsiooni kuraator

Katrin Amos sattus eesti tootedisainerite näitustele just seetõttu, et valiku üheks tingimuseks oli toote tootmine. Olulisim on aga see, et tema selge lihtne minimalistlik vormikäsitlus on sobinud hästi samasuguses helistikus tehtud toote- ja mööblidisainiga. Tundub et Amose piirid ehte ja sisustuselementide vahel hakkavad ähmastuma ja et ta võib veel tootedisaini alal üllatada.

Prantsusmaa biennaalidel on alati meie ehtekunstnike tööd olnud väljapaneku maiuspala, kuna need ehted räägivad kõikidele arusaadavas keeles. Ostjaid oleks leidunud kohe.

Maile Grünberg, disainer

Mina avastasin Katrin Amose disainerlikud konstruktivistlikud ehted juba 15 aastat tagasi. Tol ajal oli ta ainuke ehtedisainer. Tema looming on lihtne ja loomulik, materjaliga ? hõbedaga ? on ta ümber käinud nõnda, et ehted oleksid ka tööstuslikult toodetavad. Tema kõrvarõngaid, prosse, sõrmuseid ja käevõrusid saan ma hästi sobitada oma lakoonilise riietusstiiliga. Välismaal on Katrin Amose ?hõberuudustikud? või ?-triibustikud? furoori tekitanud ja ma olen alati rõõmuga öelnud, et nende aegumatute made in Estonia ehete autor on Katrin Amos.

Autor: Tiina Kolk