Eesti pensionisüsteem lõpetab lastetegemise?

Kodus, ühiskonna pilkude eest varjatult kulgev vanematöö on ülimalt ühiskonnakasulik, samas väsitav ja nõuab vanematelt suurt aja-, töö- ja rahakulu. Varem, ENSVs võrreldi lapsekulu Volga hinnaga, nüüd pakutakse juba Mercedest (alates 400 000 kroonist). EV Konjunktuuriinstituudi 1940. a uuring selgitas, et Eestis ületab inimkapitali investeeringute summa tervelt kolm ja pool korda kogu riigi reaalväärtuste summa.

Turumajanduses ei peeta normaalseks, kui inimene töötab aastaid ühiskonnakasulikul tööl tasuta, loob ühiskonnale väidetavalt suurima väärtuse ? kodaniku, maksumaksja, kodukaitsja ja tööinimese, katab en-da teenitud palgast tema loomise kulud ja laseb ametnikel need kulud arvata isiklikuks tuluks (!) ning riigimaksudega totaalselt (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks, lapse koduõuemaks) maksustada.

Paljud lapsevanemad on siiani sedaviisi talitanud, leppinud, et vanematööd ei pea ühiskond ja riik isegi moraalse tunnustamise vääriliseks. Eestis jagatakse tuhandeid riste ja teenetemärke elutöö ja teenete eest eestluse ja riikluse hoidjatele. Aastatepikkune vanematöö on aga Eestis ainus töö, mille eest riigi sünnipäevadel isegi presidendi tänusõna pole kuuldud. Vastupidi ? kui lapsi rohkem, on lastevaeses ja hääbuvas Eesti ühiskonnas võimalus pälvida hoopis luuseri ?aunimetus?.

Juba patriarhaalses maaühiskonnas toimis rahvastiku taastamine turumajanduse, s.t vastastikuse kasusaamise põhimõttel ? esmalt kulutasid vanemad laste üleskasvatamiseks aega, tööd ja raha, hiljem tasusid lapsed selle vanemaid ülal pidades.

Moodsa Eesti elukorraldus, eriti vastrakendunud pensioniseadus aga lõhub eestlaste traditsioonilise perekonnasisese solidaarsuse. Seda tunnistab ka Siim Kallas: ?... ühiskonna huvidest lähtudes tuleb igati toetada traditsioonilist perekonda ? tegelikult töötab pea kogu ühiskond traditsioonilise perekonna vastu. Kui vaadata meie ühiskonda lähtuvalt teise samba pensionikindlustuse seadusest, mille tegija ma ise olin, siis lahutab see vanemad lastest veelgi ? selles ei ole mingit seost lastega?(?Valgus?, 2003)

Pensionikorralduses on seatud esiplaanile põhimõte, mille sõnastas Tammsaare: ?Siin ilmas (Eestis?) on ikka nii, et ühtedele jäetakse tegemisrõõm, aga teistele saamisrõõm.? Riigi pensionikassasse kogutakse tegusate vanemate lastelt, maksumaksjatelt 20 palgast, mis peaks kuuluma vanemaile laste kasvatamiseks. Tegelikult jagatakse lõviosa rahast ?saamisrõõmuks? lastetutele ja lastevaestele hoopis mingite teiste tegemiste (nt kommunismiehitamine) eest. Töö ja kulu, millega uus maksumaksjate põlvkond üles kasvatati, jäetakse kompenseerimata. Viiendik palgast vanurimaksuks ei jäta lastele enam võimalusi oma vanemate otsetoetamiseks, sest lisanduvad uued maksud ning lisaks kahele veel ka III sambas osalemata ähvardab neid vanaduses lausvaesus.

Millegagi pole põhjendatud arvamus, justkui palgatöö on primaarne ja vanematöö vaid tasuta abitegu. Töö lastega on ju mitmete elukutsete (lasteaiakasvatajad, õpetajad jt) sisu ja selle eest makstakse palka.

Põhiseadus rõhutab võimude erilist kohustust kaitsta perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonnaelu alust. Ennekõike tähendab see, et perekondadel oleks tingimused rahvastikutaaste funktsiooni täitmiseks. Et pensionisüsteem väärtustab vaid palgatööd ja pensioni põhiosa sõltub palgatööl teenitud sotsiaalmaksust, jääb perekondade kullafondil, lasterikastel, kes loovad poole ühiskonnast, nende vanematöö kompensatsioonita.

Eestis on rahvastikukriisi põhitegur perekondade viljakuse taandareng, laste arv perekonnis väheneb, kapitali kasvatamise kõrval ei nähta enam ühiskonna suurimat varandust ? inimkapitali. Mitmel viisil, sh pensionikindlustusega sündimust takistades järgneb järelpõlve osaline hävimine, tekitatakse olukord, kus poliitikud, sh peaminister ei häbene kuulutada, et varsti hakkame jälle võõrast tööjõudu sisse vedama.