Christel Karits • 23. november 2003 kell 22:00

Tänane haridus ei vasta ühiskonna ootustele

Kas tänane haridus on parem või kehvem haridusest, mida saime nõukogudeaegsetes koolides? Sellele pole lihtne vastust leida, kuid minu vastus on pigem negatiivne kui positiivne. Olulisimaks indikaatoriks on see, et tänapäeva haridus ei vasta meie ootustele. Kas möödunud aegade oma vastas paremini? Jah, tunnistust annab see, et oleme viimase kümne aasta jooksul hakkama saanud.

Oleme viimsel kümnendi ühiskonnas käinud läbi erinevad etapid ja suhtumised, kohati vastandanud haridust ja haritust. Arvan, et nende vastandamine on kunstlik ja kahjulik. Me ei saa läbi ilma koolihariduseta ja kui see haridus on hea, võib kujuneda haritud inimene. Ilma korraliku haridussüsteemita ei saa ühiskonda üles ehitada.

Vanasti andsid inimesele hariduse kirik, kool ja kõrts. Tänapäeval on kodu ja kiriku osakaal kahanenud ja nende asemele tulnud tänav, kõrts, klubi, töökoht ja sõbrad. Koolide keskkond ja vaimne baas on muutunud tunduvalt vähem kui meie ühiskond.

Haridussüsteemi ei saa aga jätta turujõudude meelevalla alla. Me oleme jõudnud olukorrani, kus hariduspuu on kõdur. Kõrvalharud ? kutse- ja rakenduslik haridus kiduvad. Koolist on kujunenud filter. Üsna üleolevalt suhtutakse 10?15% õppijatesse, kes ei omanda põhiharidust. Keegi ei mõtle, mida nendega edasi peale hakata. Nad on potentsiaalsed sotsiaalhoolekande kliendid.

60% õppijatest saab keskhariduse ja kõik neist tahavad kõrgharidust ? kui muidu ei saa, siis raha eest. Turumajanduse eufoorias oleme ära unustanud hariduse kui iseväärtuse ja avaliku hüve. Oleme teinud kõrgkoolid ülikoolideks, tehnikumid kõrgkoolideks, kutsekoolid kutsekõrgkoolideks, kolledžid akadeemiateks. Lasteaedu veel ülideks ei ole teinud, kuid esimesed ülid tövad lasteaia ruumides.

Haridust saab osta ja paljud meist teevad seda. Katteta diplom maksab kohati rohkemgi. Indikaatoriks on spikerdamine, see on hariduse kui väärtuse eiramine. Haritlaskonna, eelkõige õpetaja sotsiaalne staatus pole väärtustatud. Liiga palju on palgaprobleeme ja vähem tegeldakse sisuliste probleemidega. Kuid ilma motivatsiooniprobleemide lahendamiseta pole edu loota. Ülikoolid peaksid andma teadmistepõhist haridust, kuid on ka näiteks saamahimul põhinevaid koole. Tööturg on päris kindlasti muutunud palju nõudlikumaks. Meie haridusasutused pole sellest veel aru saanud, et tööandjad ei nõua kindlasti 60% noortele kõrgharidust. Maksimaalselt võiks see protsent olla 30.

Hetkel kuum