Tänane haridus ei vasta ühiskonna ootustele

Haridussüsteemi ei saa aga jätta turujõudude meelevalla alla. Me oleme jõudnud olukorrani, kus hariduspuu on kõdur. Kõrvalharud ? kutse- ja rakenduslik haridus kiduvad. Koolist on kujunenud filter. Üsna üleolevalt suhtutakse 10?15% õppijatesse, kes ei omanda põhiharidust. Keegi ei mõtle, mida nendega edasi peale hakata. Nad on potentsiaalsed sotsiaalhoolekande kliendid.

60% õppijatest saab keskhariduse ja kõik neist tahavad kõrgharidust ? kui muidu ei saa, siis raha eest. Turumajanduse eufoorias oleme ära unustanud hariduse kui iseväärtuse ja avaliku hüve. Oleme teinud kõrgkoolid ülikoolideks, tehnikumid kõrgkoolideks, kutsekoolid kutsekõrgkoolideks, kolledžid akadeemiateks. Lasteaedu veel ülideks ei ole teinud, kuid esimesed ülid tövad lasteaia ruumides.

Haridust saab osta ja paljud meist teevad seda. Katteta diplom maksab kohati rohkemgi. Indikaatoriks on spikerdamine, see on hariduse kui väärtuse eiramine. Haritlaskonna, eelkõige õpetaja sotsiaalne staatus pole väärtustatud. Liiga palju on palgaprobleeme ja vähem tegeldakse sisuliste probleemidega. Kuid ilma motivatsiooniprobleemide lahendamiseta pole edu loota. Ülikoolid peaksid andma teadmistepõhist haridust, kuid on ka näiteks saamahimul põhinevaid koole. Tööturg on päris kindlasti muutunud palju nõudlikumaks. Meie haridusasutused pole sellest veel aru saanud, et tööandjad ei nõua kindlasti 60% noortele kõrgharidust. Maksimaalselt võiks see protsent olla 30.