Valitsus kaotab üldise ajateenistuse

Isamaaliit peab valitsuse ka-va vähendada drastiliselt ajateenijate arvu ettevalmistuseks palgaarmeele üleminekul. Otsesõnu sellisest arengust ei räägita, kuid valitsuse päevakorras olevast kaitsejõudude arengukavast selgub see siiski.

Deklaratsioonid ajateenistuse säilimisest ei ole tõsiseltvõetavad, kui aastaseks väkke kutsutute arvuks on juba praegu alla 3000 mehe ja valitsuses heaks kiidetud sõjalise kaitse strateegia dokumendis kavandatakse alates 2008. aastast kehtestada ajateenistusse kutsutute maksimaalseks arvuks 2500! Valitsuse selline kava tähendaks üldisest väeteenistuse põhimõttest otsest lahtiütlemist ja seda, et lähiaastail kutsutakse kaitseväkke selgelt alla veerandi eagrupi noormeestest! Eriti veider on ajateenistuse äärmusliku vähendamise aeg, sest kõige arvukamad aastakäigud saavad täisealisteks just alates 2007?2008.

Mis saab noormeeste põhiseaduslikust kohustusest ja õigusest osaleda oma riigi kaitsmisel!? Kavatsus kohustuslikust ajateenistusest loobuda on toonud juba esimesed kahetsusväärsed tagajärjed sellega, et suur osa kõrgkoolidesse minevaid noormehi lükkavad ajateenistust pikima võimaliku aja peale edasi ja osa neist loodab, et selleks ajaks on väkke kutsumine juba lõpetatud. Nii riskib valitsus sellega, et ajateenijate keskmine haridustase võib hakata jälle langema. Seni kehtinud kaitsejõudude strateegilise arendamise kavades ei olnud kurssi üksnes n-ö tööliste ja talupoegade armee moodustamisele. Nüüd on see kurss aga võetud!?

Liberaalid kipuvad unustama kaitseväe kultuurilist fenomeni, mis seisneb noormeeste ajutises allutamises süsteemsele kollektiivsele tegevusele. Selle harjutamine aitab mõtestada ka juhtimise põhialuseid ? milline tulemus on mõõdetav ja milline korraldus on arusaadav. Need on tõed, mis elus ei jookse mööda külgi maha ei keskastme ega ka tippjuhil. Kaitsevägi on siiani olnud ka riigi käeks vene noormehe õlal, mis tuletab talle meelde Eesti riigi olemasolu ja aitab omandada eesti keelt.

Isamaaliit teeb ettepaneku võtta kaitseväe komplekteerimisel aluseks vajalike väeosade käigushoidmine, mida praegugi on võimatu teha vähema kui 2950 ajateenijaga aastas. Arvesse tuleks võtta ka nn Robertsoni klauslit, mille alusel peaks iga NATO liikmesriik olema valmis hoidma välismissioonidel vähemalt 8% väekoosseisust. Arvestades, et meie puhul oleks õigustatud arv 250 kaitseväelast, siis juba selle arvutuse põhjal tuleks hoida aastakäigu suuruseks koos ohvitseridega vähemalt 3125 meest.

Täiesti ootamatu valitsuse kaitseväeteenistuse läbinud noorte arvu vähendamise kava ei võimaldaks ka piisavat järelkasvuvalikut kaitseväelistele õppeasutustele, kus koolitatakse kõrge kaitsetaseme saavutamiseks hädavajalikul tasemel ohvitsere. Kui valik on väike, kannatab kogu kaitseväe potsentsiaal ja arenguvõime, seega Eesti valmisolek nii enesekaitseks kui rahvusvaheliseks koostööks NATO raames. Lisaks NATO alusdokumentides sisalduvale mõttele, et alliansi liikmeile tullakse appi, seisab neis ka mõte, et ta peab olema võimeline iseseisvaks tegevuseks esialgse kaitse organiseerimisel ja abivägede saabumise logistiliste probleemide lahendamisel. Väga väikeste üksustega pole see võimalik. Tingimustes, kus Soome kavatseb vajadusel välja panna ligi pool miljonit reservväelast, planeerib neli korda väiksem Eesti 16 000mehelise operatiivväe moodustamist! See käik ei tulene NATO ettekirjutusest.

Vähe läbimõelduna tundub kaitseministri väljaütlemine, et totaalkaitse põhimõte rajaneb tulevikus Kaitseliidule pandud lootustel. Ajateenistuse mar-ginaliseerimine stiilis ?kes ei taha, see ei lähe? vähendab ka noorte meeste ja naiste huvi Kaitseliidu vastu. Räägime, mis me räägime ? tegudega saeksime ikkagi oksa, millel istume.

Rahvusvahelised kohustused ei nõudnud Eestilt loobumist võimalusest kasutada jalaväemiine. Ometi leidis parlamendienamus selle vajaliku olevat. Aus tuleks olla ka kaitsekulutuste suuruse osas ? kuulsa 2% sees SKPst peaksid olema vaid need kulud, mis lähevad kaitse-eesmärkideks.

Miks on vaja liituda NATO-ga ja arendada samal ajal Eesti enda kaitsevõimet, mõistab igaüks, kui mõtleb Vene tipp-poliitikute avaldustele taastada NSVL või pommitada meie linnu.