Võistlus tööjõu pärast teravneb

Terav konkurents tööjõu pärast on meil jälle aktuaalne ELi liikmesriigina. Euroopa elanikkond vananeb ja mitmed ELi riigid soodustavad võõrtööjõu sissevoolu nii teistest ELi maadest kui ka väljastpoolt.

Tööjõu väljaränne on viimase poole aasta jooksul olnud prognoositust kiirem ? varem läinud meelitavad teisi järele. Kardetakse kvalifitseeritud tööjõu ja nooremate töötajate ulatuslikku väljarännet ja sellest tulenevat tööjõupuudust. Täna on Eesti töötajad paremini teadvustanud oma väärtust ja oskavad nõuda suuremat palka. See seab firmad uude olukorda ja palgakasv, mis niigi kipub ületama tootlikkuse kasvu, kiireneb veelgi.

Pealesunnitud palgatõus mõjutab harude konkurentsivõimet erinevalt. Suurema löögi all on allhankele orienteeritud ettevõtted, eriti rõivatööstuse väikeettevõtted. Palgatõusu tingimustes ei jää selline tootmine pidama ka Ida-Virumaale, vaid suunatakse ümber odavama tööjõuga riikidesse.

Arvatakse, et mõningane palgatõus on möödapääsmatu sektoreis, kus töötajate koolitamine on pikk ja keeruline. Meie ettevõtete võimalused palka tõsta on võrdlemisi piiratud, ehk maksimaalselt 30%. Palkade erinevus ELis on aga väga suur, kuni kaheksa korda. Seega on meil võimalik palkade erinevust vaid veidi vähendada, probleem aga jääb.

Palkade kuni kaheksakordne vahe tuleneb eelkõige tootlikkuse erinevusest. Kuid Eesti tööline ei ole arenenud tööstusriigi töölisest kaheksa korda rumalam ega laisem. Tootlikkus sõltub täna majanduse, eelkõige töötleva tööstuse struktuurist, kõrge lisandväärtusega harude osakaalust. Sõltub sellest, mida ja millise tehnoloogiaga toodetakse. Riigi rikkuse tagavad kõrgtehnoloogiline suure lisandväärtusega töötlev tööstus, soodne asend ?väärtuse juurdekasvu ketis? ja efektiivne väliskaubandus.

Arenenud tööstusriikide palgatöötajate heaolu ei tule niivõrd nende tarkusest ja usinusest, vaid selle tagab eelkõige riigi majanduse struktuur. Töötajate kõrge töötasu on nende osa perifeeria ekspluateerimisest, mida ettevõtjad loovutavad sotsiaalse rahu tagamiseks riigis.

Tööjõu väljaränne käivitab Eestis mitmed arengud, millest mõni võib olla kasulik. Iga töötaja lahkumine tekitab tööturul ahelreaktsiooni. Välismaale lahkunute töökohad täidetakse teistest firmadest ülemeelitatud töötajatega või töötutega. Kui oskustöölised suunduvad välismaale, ollakse sunnitud nende asemele koolitama uued inimesed. See tõstab töötajate kvalifikatsiooni ja vähendab tööpuudust. Samuti väheneb vanuseline diskrimineerimine, kasvab puuetega inimeste tööhõive.

Kui soovitakse praegust majanduse struktuuri säilitada ja tootmist jätkata, aga palka tõsta ei taheta või ei suudeta, peab ettevõte otsima odavamat tööjõudu. Eestis on võimalik leida vaid ääremaade madalalt kvalifitseeritud, halvasti distsiplineeritud tööjõudu. Selle meelitamine tööstuspiirkondadesse teravdaks veelgi sotsiaalseid ja regionaalseid probleeme.