Praegune segadus tormikahjude hüvitamisega ongi paraku tekkinud just kiirustamisest. Vallad ei tulnud selle pealegi, et uputuses kannatanute abistamisel võivad neid või siis abisaajaid oodata maksukarid. Tegutseda tuli kiiresti ja dokumentide korrektne vormistamine võis seetõttu kannatada.
Kui seadust kuulekalt järgida, siis tuleb tagantjärele maksta ka nendelt abisummadelt, mille on annetanud eraisikud või ettevõtted. Samuti ähvardab maksuoht füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) tegutsevaid abisaajaid.
Kui näiteks abisumma ei kulu ainult ettevõtlusega seotud kulude katteks, siis tuleb sellelt summalt maksta osaliselt ka sotsiaal- ja tulumaksu. Seetõttu on FIE-l kasulik lasta abiraha kanda erikontole.
Praeguseks on riik eraldanud 75 miljonit krooni hüvitiste maksmiseks. Riigil oli hüvitiste maksmisel põhimõtteks toetada vaid neid, kes omal jõul tormikahjudest jagu ei saa.
Jõukamatele ja ettenägelikumatele, kes on selliste suurõnnetuste vastu oma majad ja vara kindlustanud, tasuvad hüvitist kindlustusseltsid. Kindlustussselts maksab tuule äraviidud katuse asemele uue tegemise peaaegu tervenisti kinni (miinus omavastutuse osa). Hüvitise saajal ei tule maksta hüvitisesummalt riigile makse.
Ebaõiglane oleks, kui neil inimestel, kes said tormikahjude hüvitist näiteks riigilt, aga kelle puhul omavalitsus vormistas abisumma valesti või ei nimetanud seda sotsiaaltoetuseks, tuleb maksta järgmisel aastal riigile toetusummalt tagasi ligi veerand ehk 24 protsenti tulumaksuna.
Ilmselt oleks õigem taolisteks juhtudeks eraldi seadus vastu võtta. Näiteks loodusõnnetuste korral võiks kõik toetussummad olla maksuvabad, sõltumata sellest, kas neid nimetatakse sotsiaaltoetuseks või kas neid maksab riik, omavalitsus või erasektor.
Tulumaksuseadust tuleks samuti täpsustada ? kas või selleks, et me saaksime rääkida asjadest õigete nimedega.