Sõnaseadest kõrgemas seltskonnas

Dramaturgid ja humoristid oskavad odava nipiga rahvalt naeru välja meelitada: lase aga kellelgi keerulist sõna vales kohas kasutada ja parastavat lusti on publiku seas küllaga. Võte on elujõuline, väärkeel ei kao seltskonnaelust iial. Küll aga võiks keelepuhtust ja -hoidu loota ajalehtedelt. Ent ei lootus alati aita.

Haneks lähevad ka Eesti Ekspressi tegijad. Nemadki libastuvad teinekord tähtede võrgutava kokkulangevuse tõttu sõna ebaõigele tähendusele. Just sattus pilgu alla minevikuaegade uudislugu parlamentääride uuest palgast.

Kuigi sõnum puudutab rahva­esindajaid, ärgem tõtakem arusaamatust õiendama Riigikokku, ka Toompeal harrastatakse sama termini valekasutust. Veendugem sõnaraamatu järgi, et ?parlamentäär? on vaenlasega (lahingute piirkonnas) läbirääkimisi pidama saadetud isik. Olgu erakondade vaidlused Riigikogus pealegi ägedad, lahinguväli on selle paiga jaoks ehk liiga kuri sõna. Kui kord juba Pika Hermanni naabrus jutuks tuli, siis ehk kõlbab näiteks tuua ka mõni sealse kõne­pruugi levinum habraskoht. Riigikogu istungil, nii pärast eelnõu algataja ettekannet kui juhtivkomisjoni esindaja kaasettekannet, võivad riigikogulased esitada kõnelejale täpsustavaid küsimusi. Sageli tahab kolleeg kindlaks teha, kas ta adus kuuldut õigesti või viis keeruline sõnastus ta mõttekäigu valele rajale.