Priit Aimla • 13 märts 2005

Sõnaseadest kõrgemas seltskonnas

Dramaturgid ja humoristid oskavad odava nipiga rahvalt naeru välja meelitada: lase aga kellelgi keerulist sõna vales kohas kasutada ja parastavat lusti on publiku seas küllaga. Võte on elujõuline, väärkeel ei kao seltskonnaelust iial. Küll aga võiks keelepuhtust ja -hoidu loota ajalehtedelt. Ent ei lootus alati aita.

Haneks lähevad ka Eesti Ekspressi tegijad. Nemadki libastuvad teinekord tähtede võrgutava kokkulangevuse tõttu sõna ebaõigele tähendusele. Just sattus pilgu alla minevikuaegade uudislugu parlamentääride uuest palgast.

Kuigi sõnum puudutab rahva­esindajaid, ärgem tõtakem arusaamatust õiendama Riigikokku, ka Toompeal harrastatakse sama termini valekasutust. Veendugem sõnaraamatu järgi, et ?parlamentäär? on vaenlasega (lahingute piirkonnas) läbirääkimisi pidama saadetud isik. Olgu erakondade vaidlused Riigikogus pealegi ägedad, lahinguväli on selle paiga jaoks ehk liiga kuri sõna. Kui kord juba Pika Hermanni naabrus jutuks tuli, siis ehk kõlbab näiteks tuua ka mõni sealse kõne­pruugi levinum habraskoht. Riigikogu istungil, nii pärast eelnõu algataja ettekannet kui juhtivkomisjoni esindaja kaasettekannet, võivad riigikogulased esitada kõnelejale täpsustavaid küsimusi. Sageli tahab kolleeg kindlaks teha, kas ta adus kuuldut õigesti või viis keeruline sõnastus ta mõttekäigu valele rajale.

Aga õige lihtsate sõnade ?Kas ma sain õigesti aru, et??? asemel alustab ta küsimust nii, et talle on õieti võimatu vastata: ?Kas ma sain niimoodi aru, et...?? Kuidas mina aru sain, selle kohta oskan ju vastata ainult ma ise. Vastus selliselt esitatud küsimusele võiks olla vaid: ?Ma ei tea, kuidas te aru saite!? Nõupidamise ja seminari pidulikul lõpetamisel, millegi avamisel, kellegi õnnitlemisel peetakse tänusõnavõtte või kõnesid koos klaasitõstmisega. Ja siis kõlab valusa kõrvanäpistamisena sõnaühend ?tõstan toosti? ? sest toost ei ole veinipokaal ega viinapits, vaid lauakõne või tervitussõnum klaasitõstmisel. Sel juhul siis ?lubage mul lausuda toost? või ?annan sõna toostiks?.

Sageli eksitakse erutatud sõnavõtus või küsimusele vastates ühildumisreeglite vastu, nagu ?väljapääs olukorrale?, ?vaatamata sellest? või ?hoolimata sellele? ja ?sõltuvalt selle tõttu?, ? aga lepime kokku, et norimiseks ei lähe! Hämmastavalt paljud arvavad, et ?härrased? tähendab ?härrasid?. Ja nad alustavad oma pöördumisi muudkui: ?Lugupeetud härrased ja daamid!? Nimesid nimetamata tooksin esile selle sõna mittetundmist eriti tihti väljendava poliitiku, kes pöördumist ?Härrased!? kuuldes pahuralt nihelema hakkab: ?Naised peavad lahkuma, jah?? või ise kõnet alustades hüüatab: ?Härrased! ? sest daame siin enam peaaegu polegi.?

Kui heita põgus pilk õigekeelsussõnaraamatusse, siis leiame tõe kätte: ?härrased 2. kõnetlussõna mitme meesisiku või ka mees- ning naisisikute poole pöördumisel.?

Silma hakkab ka poosetamine konstruktsiooniga ?ja/või?. Pole vähimatki mõtet vihjata keelule käia hilisõhtul ja/või enne päikesetõusu teise mehe valdustes ringi, sest erametsa puutumatus öisel ajal saab selgeks ka siis, kui kasutame ainult ?ja? või ainult ?või?. Kes erandi välja mõtleb, las nõuab mu käest tähelepanuväärset auhinda.

Äripäev soovib lugejatele õnne emakeele päeva puhul!

Hetkel kuum