Multimeediakeskus paitab kõrva ja silma

Kes soovib oma kodus nautida kordumatuid kinoelamusi, täiuslikku heli ja pildi kooskõla, saab seda endale lubada soetades kvaliteetse multimeediakeskuse.

Ühe korraliku multimeediakeskuse moodustab arvutiga ühendatud televiisor, arvutiga ühendatud videoprojektor või televiisoriga ühendatud kodukinosüsteem. Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, millist siis ikkagi valida?

Üks lihtsamaid võimalusi kodukinosüsteemi ehitamiseks on ühendada omavahel arvuti ja televiisor. Selleks on vaja sobivat videokaarti, kaablit ja soovitavalt DVD-lugejat. DVD-le salvestatud filmid on suurema resolutsiooniga, parema heliga ning enamik uusi filme jõuab müüki ja laenutusse DVD-l varem, kui VHSil.

Kui tahetakse ühendada vanema tehnoloogia (kineskoop)televiisor arvutiga, on soovitav kasutada RCA- või S-video-väljundiga videokaarti. RCAd toetavad praeguseks ainult odavama klassi video/graafikakaardid. S-video toetus on olemas enamikul saadaolevatest kaartidest.

Uute LCD- ja plasmateleviisorite korral on soovitatav kasutada DVI-väljundiga videokaarti, mis on suuteline televiisorini saatma digitaalset signaali. Kuna vahepeal ei toimu signaali muundamist, on võimalikud kaod palju väiksemad ja saadav pilt kvaliteetsem. Samasugust ühendust lubab ka VGA-liides, kuid siis toimub signaali edastus analoogsel kujul ja televiisor peab signaali ümber töötlema digitaalseks. See aga tekitab kvaliteedi kadu.

Arvuti ja televiisori ühendamine on lihtne ja mõlemad seadmed on enamikus kodudes olemas. Need tuleb kaabliga ühendada ja kinoelamus võibki alata. Puuduseks on see, et kvaliteetse heli jaoks tuleb juurde osta kõlarid.

Kodukinosüsteemiks nimetatakse seadmeid, mis pakuvad kuulajale ruumilist heli ja pildi kooslust, see saavutatakse piisava kõlarite arvu, oskusliku paigutuse ja helisüsteemi asjatundliku häälestusega. Selline kontseptsioon pakub tavakinole sarnast filmielamust. Kes on kasvõi ühe filmi korralikus kodukinos ära vaadanud, ei lähe tõenäoliselt enam niipea n-ö päris kinno.

Standardne kodukino koosneb telerist, DVD-mängijast, ressiiverist, kõlaritest, subwoofer?ist ja vajalikust hulgast kaablitest. DVD-mängija ja ressiiver ühendatakse koaksiaalkaabli või optilise kaabliga. DVD-mängija ja teler ühendatakse Scart või Composite Video juhtmega. Teleri ja ressiiver ühendatakse RCA-to-RCA või 3,5 mm Phono-to-RCA kaabliga.

Kodukino erinevaid lahendusi on kolm, endale sobiva lahenduse peab igaüks ise valima, vastavalt ruumi suurusele, nõudlikkusele ja loomulikult mängib olulist rolli raha.

Kõik-ühes-lahendusega kodukino südameks on DVD-mängija ja ressiiveri hübriid, millega on kaasas ka viis pisikest kõlarit, subwoofer ja kõik juhtmed. Sellise komplekti võib endale saada mõne tuhande krooni eest, kuid uhke nime taga ei peitu midagi sellist, nagu ühelt kodukinosüsteemilt oodatakse.

Heli seadistamise võimalusi on vähe ja keskmiselt kostab ühest kõlarist 30 W heli, mis tähendab, et kuulda pole eriti midagi ja oodatud efekt jääb saavutamata.

Juba paremat kvaliteeti on võimalik saavutada soetades kõlariteta DVD-mängija/ressiiveri hübriid ja eraldiseisev kõlarikomplekt. Võidate kvaliteedis, kuid peate arvestama, et hea heli saamiseks tuleks kõlaritesse investeerida vähemalt kolm tuhat krooni. Samas on võimalik osta DVD-uuendamise komplekte, mis koosnevad ressiiverist ja kõlaritest, eelduseks DVD-mängija olemasolu. Valitud komplekti maksumus on soovitatavalt kuus-seitse tuhat, sest siis on tagatud meeldejääv kuulamiselamus. Need kaks komponenti tasub osta samalt tootjalt, et tagada maksimaalne kokkusobivus.

Komponentsüsteem koosneb hulgast sõlmedest, mida saab vastavalt soovile uuendada ja täiustada. Süsteemiga saab ühendada ekvalaiseri, VHS-mängija, CD-mängija, kaamera. Loodud lahendus on kõige paindlikum, kvaliteetsem ja jõulisem, sest toetab pildisuurendust, ekvalaiserit, helivälja efekte, peatüki otsingut, MP3 ja DivX formaati. Sellise lahenduse juurde on vaja väga kvaliteetseid kõlareid ja korraliku võimendit.

Viimane lahendus on kõige kallim, kuid kui soovitakse korraliku kinoelamust, siis tasub selline investeering ette võtta. Uurides kodukinosüsteemide vastupidavust selgus, et viimase 2?3 aasta jooksul müüdud tehnika on nii kvaliteetne, et sellega pole keegi siiani poodi tagasi pöördunud. Samas pöörduvad kliendid tihti väiksemate muredaga, nt formaadi paikapanek, subtiitrid vms ning enamasti selgub, et tihti oleks piisanud kaasapandud juhendi lugemisest.

Kodukinosüsteemi eelis on kerge käsitsemine: kui süsteem paigas, siis on vaja ainult plaat masinasse lükata ja kinoelamus võib alata. Arvutiga ühendatud süsteemide korral tuleb alla laadida sobilikud programmid, muretseda vajalikud koodekid ja arvutit pole võimalik samal ajal muuks otstarbeks kasutada. Kodukinosüsteemi eelis on kindlasti see, et lihtsama kodukino saab soetada juba mõne tuhande krooniga, kui lisada sinna juurde televiisori hind, siis võib hakkama saada keskmiselt kuue-seitsme tuhande krooniga. Tõelistel filmimaailma fännidel soovitan muretseda laiekraan televiisori, erinevate formaatide toe ja suure

hulga lisavalikutega resiiver/ DVD-mängija ja võimsad kõlarid.

Erinevaid lahendusi on piisavalt, et igaüks leiaks just oma ootustele vastava multimeediakeskuse. Võimalusi on, kuid päris paljud piirduvad sellega, et vaatavad soovitud filmi arvutiekraanilt. Koduse kino kasuks räägib ka asjaolu, et kinopilet maksab meil sadakond krooni, kvaliteetne DVD-plaat keskmiselt 200?300 krooni. Koduses multimeediakeskuses saab vaadata soovitud filmi ükskõik millal, ükskõik kellega ning ükskõik kui mitu korda.

Lisaks televiisorile on võimalik arvutiga ühendada videoprojektor. Nõuded on samad, vaja läheb arvutit, kaableid ja DVD-mängijat. Ühendamiseks kasutatavate ülal kastis kirjeldatud liideseid. Korralikud videoprojektorid kasutavad tehnoloogiat LCD 16:9, mis on tavapärane laiekraanteleviisorite formaat ja enamasti resolutsiooniga 1280 × 720 pikslit.

Kui juba eelistada videoprojektorit, siis tuleb muretseda projektsiooniekraan. Pakutakse mitmesuguseid ekraanimaterjale ja ekraanitüüpe ning neid on võimalik muuta osaks ruumi disainist. Odavamate videoprojektorite hinnad hakkavad 12 000 kroonist, kallimad maksavad juba 35 000 krooni ja rohkemgi.

Projektoriekraanide hinnad algavad 1500 kroonist ja küündivad kuni 20 000 kroonini. Kui nüüd kulud kokku lüüa, siis on läheb sellise süsteemi ehitamine päris kalliks, eriti kui arvestada, et korralik heli on ka vajalik.

Arvutiga ühendatud televiisori või kodukinosüsteemi korral piirdub pilt televiisori ekraani suurusega, seega, mida suurem ruum, seda suurem televiisor tuleb osta. Suurtes ruumides tasub seetõttu eelistada videoprojektoriga ühendatud arvutit. Seadme puuduseks on üsna kallis hind ning fakt, et muuks otstarbeks seda kasutada ei saa.

Autor: Aili Mitt