Krabipüük jääkülmas meres - safari Põhja-Norra moodi

Sõna hiiglaslik pole liialdus, kuningkrabi on tõesti väga suur: mõnede isendite jalgade ulatus on kuni kaks meetrit. Eestimaine jõevähk on tema kõrval kui aastaid nälginud kirikurott. Kuningkrabi näol pole tegu Norra vetes ammustest aegadest elanud vee-elukaga, vaid veidi valesti läinud eksperimendiga. Nimelt lasi üks tollase Nõukogude Liidu teadlane 1960. aastatel prooviks Barentsi merre mõned Alaska kuningkrabi isendid. Tulemuseks oli aga see, et kuningkrabi leidis uue elukeskkonna endale väga meelepärase olevat. Vaikselt hakkas uus liik levima, jõudes 1976. aastal ka Jagfjordi vetesse Norra-Vene piiri äärse Kirkenesi linna lähedal.

Tänaseks on too võõrliik täiesti kodustunud, muutudes pea kohalikuks liigiks. Tegu pole siiski vaid negatiivse sündmusega: esiteks on suured kuningkrabid oluliseks turismimagnetiks, teisalt pakuvad nad ka võimalust tööstuslikuks püügiks. Teades fakti, et oma looduslikus levialas Vaikse ookeani ülaosas on kuningkrabi praktiliselt välja püütud, on uue populatsiooni teke vähemalt gurmaanide seisukohalt igati teretulnud.

Kuid tagasi safari juurde. Kirkenes on detsembrikuise polaaröö tõttu mähkunud pimedusse. Taevas on selge, ilm tuuletu, kuid küllalt külm: miinus 14 kraadi. Lennujaamas safarist osavõtjaid tervitav kohalik jagab laiali soojad tunked, saapad, mütsid, kindad. Krabisafari pole naljaasi: esiteks on väljas niigi külm, lisaks ei seisne safari mitte sooja reisipaadiga merele sõitmises, vaid viibimist lahtisel kummipaadil, tuule ja veepritsmete käes. Linnasaksa riided selliseks meelelahutuseks ei kõlba.

Kahe võimsa päramootoriga kaater viib jahilised fjordi lainetavatele vetele. Üllatavalt puhas vesi on siin, tõdevad paadis istujad, kui väiksemat sorti kaljusaare juures ankrusse jääme. Vesi on tõepoolest puhas, sest üle paadiääre laternaga merepõhjast krabisid otsides on põhi täiesti nähtav, lainetus teeb küll detailide eraldamise keeruliseks. Kuigi paadis põlev ere lamp meelitab enda suunas lendama kaljul toitu otsinud linnu, jäävad krabid meil põhjas nägemata. Kahju.

Nüüd on Antoni kord. Anton on venelasest tuuker, kelle ülesandeks on krabid pinnale tuua. Lihtne see töö pole, sest vesi on fjordis külm - küll ilma jääkatteta, kuid nullilähedase temperatuuriga. Lisaks on meri ka sügav, vähemalt 20 meetrit. Isegi kuiv sukeldumisülikond, mille all on veel paks villane pesu ei taga sooja väga kauaks. Kuid krabid vajavad leidmist ja Anton sukeldub vaikselt fjordi lainetava pinna alla.

Edasine meenutab muinasjuttu. Pigimust polaaröö, üksik majakas märkimas fjordi suuet ja Barentsi mere algust, paadi all vees rohekalt kumav valguslaik. Vaid paadimootor uriseb vaikselt, kui paadis viibijad jälgivad tuukri kulgemist vee all, oodates tema ja krabide ilmumist veemaailmast. Ootus...

Järsku ilmub tuukri pea veepinnale kümmekond meetrit paadist eemal. Paadile lähemale ujudes näitab ta oma saaki: tõeliselt suuri krabisid. Neid on ta käes viis-kuus, umbes veerand tundi merepõhjas kestnud otsingu tulemus.

Tööstusliku püügi korral oleks tegu äärmiselt tulusa tegevusega. Üks kilo kuningkrabi maksab Norras paarikümne euro jagu, mujal Euroopas tuleb restoranis kuningkrabist roa tellimisel käia välja kolm korda suurem summa. Aga seegi pole veel piir: Inglismaal Harrodsi kaubamajas on kuningkrabi ühe kilo hinnaks 59 naela ehk 1350 krooni. Ja kui üks krabi kaalub neli-viis kilo - suurim olnud väidetavalt koguni 16 kilo -, pole vaja palju arvestada, milliseid väljavaateid krabide püük võib pakkuda.

Kuid asja juures on üks aga: kuna Põhja-Norra Jagfjordi vete näol on tegu kaitse all oleva piirkonnaga, siis võib seal krabisid püüda ainult turismiks ja teadusuuringuteks. Kvoodid on selged: 10 000 krabi ja mitte ühtegi rohkem. Kuningkrabi võib olla küll sealsetes vetes võõrliik, kuid kaitset vajab temagi.

Tuuker Anton tõstab koos paadijuhi abiga kuningkrabid üle paadiääre. Koos hiiglaslike elukate paati ilmumisega käib kaasas ka hoiatus: sõrme tema sõrgade vahele ei tasu panna, selle murraks krabi vabalt ära, halvemal juhul isegi lõikaks otsast.

Kõrvalpaati tutvumiseks visatud krabi kutsub seal pesitseval fotograafil esile oodatava reaktsiooni: igaks juhuks lükatakse mereelukas jalaga kibekähku kaugemale. Isegi pärast seda kõõritab kaameramees selili paadipõhjas lamavat hiidkrabi kahtlustava pilguga - parem ikkagi karta kui kahetseda.

Kui kõik külalised on merest paati üle tulnud, läheb tee läbi fjordi lainetava vee tagasi sadamasse. Krabid ootavad paadis oma ettemääratud saatust: neist saab kohe safaril osalejate hüva roog. Selleks keedetakse krabi veidi ja siis serveeritakse.