Omamoodi kohvikukett

Esimesena sattusin Estonia puiestee kohvikusse, kui enne kontserti oli vaja pool tundi parajaks teha.

Klaas veini paluks - aga punane majavein oli parajasti otsas ja klaasiga oleks saanud ainult Kindzmaraulit. Võtsin veini asemel kartulipannkooke - kaloreid küll rohkem, aga maitselt sama head, arvasin. Kartulikoogid on ju tuntud Läti toit, seda kinnitas ka ettekandja, et Double Coffee on lätlaste oma. Tore, et kõlava nimega kohvik on Läti kartulipannkookide maaletooja. Itaalia suunaga nii hästi pole kohvikul läinud: bruscetta ainuke väärtus oli tema suurus, niisugune ülepätsilõige. Sinki ja juustu oli imevähe ja sai ise ei maitsenud sugugi hästi. Aga menüüs on kõike, sushi't, tortillasid, pannkooke, salateid, torte, omlette, pudrusid. Kokteile, kohvisid.

Gonsiori tänava Double Coffee nimetab ennast kohvirestoraniks. Tallinnas on juba olemas piprarestoran, juusturestoran, õunarestoran. Nüüd siis kohvirestoran, võiksid gurmaanid rõõmustada. Vaikivalt ettekandjalt sain kõigepealt lauale kaks asja, ajalehe moodi menüü ja veel midagi, mida ma esialgu menüü serveerimise kandikuks pidasin. Lugesin ajalehemenüü läbi, ei ühtegi restoranitoitu. Küsisin siis ettekandjalt, et kas neil on kohvik või restoran. Alles siis kuulsin, et see teine asi, mida mina kohvitassi moodi kandikuks olin pidanud, on hoopis restoranimenüü. Tellisin siis kohvikumenüüst Caesari salati ja restoranimenüüst saida tomati-estragonikastmes. Caesari salati kastmeks oli tavaline majonees, menüüs lubatud krutoone salat ei sisaldanud ja saia-leiba lisaks ei toodud. Praega oli veel kurvem lugu: mida iganes selle saidaga tehtud oli, maitset tal alles jäänud ei olnud. Lisandiks olid spagetid, ilusti kahte värvi - mustad ja valged. Aga taldrik oli äärteta praetaldrik. Ja siis ma ajasin neid spagette kalakahvli ja -noaga mööda libedat taldrikut taga, tomatisousti jätkus paljudesse kohtadesse. Oli ebamugav ja ei maitsenud. Hind oli 83 krooni, sõin ära kõik kinnipüütud spagetid, saida jäi söömata.

Kui Estonia puiestee kohviku hele põrand oli lumeporist lihtsalt määrdunud, siis Gonsiori tänava oma oli ka ohtlik - löga oli libe ja pidi hoolega samme valvama. Minu laua all porisel põrandal oli kasutatud salvrätik ja poolik lömmis viinamari. Mõlema kohviku tualetis polnud tükk aega korda loodud, põrand oli must ja paber põrandal.

Mis puutub kohvirestorani, siis kohviga maitsestatud roogasid pole mõtet loota. Koduleheküljelt loetud mahe lounge-muusika oli tavaline disko-pop. Ja veel: küsisin ka siin veini. Punast on majavein ja Kindzmarauli, valget ainult majavein, kuulsin vastuseks. Mis on majaveiniks, on ju järgmine küsimus. Ma ei tea, venitas letitagune müüjatar, võttis külmetuskapist kolmeliitrise paki ja näitas - vaat see ongi! Kas sellist kohvirestorani me tahtsimegi?