Enne korralik teedevõrk, siis sild

Kaugelt on mõnda asja paremini näha ja avaramalt mõista kergem kui ise siinmail, oma mätta otsast kaedes, järeldasin Vahur Linnuste Pariisi-kirjast (PM, 03.02.). Linnuste tõdes, et rohkete sildadega Taanis asuti suursildade ehitamisele alles siis, kui teedevõrk oli turvaline. Järeldus oli ainuõige - Eesti prioriteet peaks olema eluohtlike maanteede ümberehitamine ja mitte sebimine Saaremaa silla ümber.

Sild võib huvitada mõnd Brüsseli äriseltskonda, kes tahaks teenida suure sillaprojekti pealt. See aga riisuks meie tagasihoidlikust rahakotist omafinantseeringu näol priske summa Lääne-Euroopa suurfirmadele. Inimesed aga on andnud küsitlustes Tallinn-Tartu maanteele kolmekordse eelistuse Saaremaa silla ees.

Riigina tuleb meil lähtuda oma rahvuslikest huvidest ja seda ka välisraha kaasamisel. ELis toimuva najal peaks olema nüüdseks enamikule eestlastest selge, et lõpuks lähtuvad riigid ikkagi vaid omakasupüüdlikest eesmärkidest.

Läänemere transpordivõrgustiku areng toimub nüüd jõuliselt Ida-Virumaal, kus Sillamäel rakendub ELi idapoolseim sadam, kaasates oma arengusse ja ühishuvide teenistusse ka Vene kapitali. Koostöö Soome partneritega on delikaatne teema. Sealsed äri- ja majandusringkonnad peavad peent naeru selle üle, et Eesti on kaotanud oma eelise vahendajana Ida ja Lääne vahel, ehkki meil olid selleks ideaalsed võimalused. Asub ju Narva Peterburile palju lähemal kui lähim Soome linn Lappeenranta ja vaid tänu poliitikale on soomlaste äri Venemaaga edukam kui eestlastel.

Tegemata kodutööst räägib ka Via Baltica 15aastane lugu. Kuid tollal rajasid taanlased, rootslased ja soomlased ELi rahaga Skandinaavia transiidikoridori, mis ühendab Berliini, Kopenhaageni, Malmö, Stockholmi, Helsinki ja Peterburi. Samas on aga tee Berliinist Peterburi läbi Poola ja Baltimaade otsem, lühem ja odavam.

Kui Eesti poliitikud hakkaksid lähtuma rahvusvahelise koostöö tänapäevastest arusaamadest, oleks see logistiliselt kasulik kõigile asjaosalistele.

Autor: Vello Rekkaro