Muusika, mis hiilib vaikselt ligi

Mõtlik. Suvesoe. Helgelt julgustav. Tuttavlikult turvaline. Ain Agana ja Tallinna Kammerorkestri koostöös sündinud muusika ei suru end peale, pigem hiilib vargsi ligi, lohutab ja võtab aja maha.

25 aastat meie džässmuusikute kahurväkke kuuluva kitarristi idee siduda uute kõlapiltide otsingul džässkitarr ja kammerorkester on vormunud plaadiks. Ideest teostuseni kulus muusiku sõnul pea 15 aastat. Taolise kooslusega salvestus on Eestis esmakordne. Enam kui poolesajal plaadil kaasa teinud Ain Agana jaoks on see teine sooloplaat.

Muusikavalikus on vaid Eesti heliloojate lood, nende seas ka kolm Agana enda pala. Meeleolud vahelduvad märkamatult. Igihaljast Valter Ojakääru loost "Oma laulu ei leia ma üles" jõutakse viirukilõhnalise idamaa-aimusega palani "Kergelt vaevatud". Selle on spetsiaalselt plaadi jaoks kirjutanud noor helilooja Tauno Aints. Mediteerivaks, otsekui hauataguselt ümisevaks imaamiks on tolles loos kehastunud Ain Agan ise.

Riho Sibula nukratujuline "Hallaöö" on saanud Raul Söödi arranžeeringus varahommikuselt sillerdava päiksetõusu värvi. Raul Sööt on seadnud enamiku plaadil olevatest lugudest. Muusikaautorite seas on ka Tõnis Mägi ja Jaak Sooäär.

Tänu suurele pillikooslusele koosneb plaat ergalt värvikatest meloodia- ning rütminüanssidest. Need ilmutavad end üha uute üllatustena vaid siis, kui lasete muusikal aja maha võtta. Pealiskaudseks kuulamiseks sobimatu.