Läheme perega välja sööma!

Teisel pool linna on pühapäevaseks perekohaks Viimsi Paat, linnale lähemale tulles ka Kadrioru restoran. Kadrioru teisel korrusel on pastaroogadele spetsialiseerunud spaghetteria, mõneski netifoorumis soovitatakse seda kui laste- ja peresõbralikku kohta. Makaronid ju lastele üldjuhul meeldivad. Tõepoolest, spaghetteria's ollakse valmis vastu võtma ka väikesi külastajaid, nende jaoks on Cipollino-erimenüü: mitmekülgne, tervislik, lastepärane. Menüü tagakaant saab ajaviiteks värvida, värvipliiatsid on loomulikult restorani poolt. Ettekandja lausa julgustab järgmisel korral lastega tulema. Millegipärast pole ma seal lapsi eriti näinud. On siis põhjus disaini liigses väljapeetuses, valgetes istmekatetes või milleski muus, aga peresid ei näi see koht ligi tõmbavat.

Kuigi - kes on käinud, see kiidab.

Samas lähedal, ikka linna Kadrioru-poolses servas, osutus üllatuslikult lastesõbralikuks kohaks Villa Thai. Ei tuleks selle peale, et vürtsikaid Tai ja India roogasid pakkuvat restorani laste- ja perelõunateks või ühisteks õhtusöökideks välja pakkuda. Ometi on sealses väikeses söögisaalis laste osakaal vaat et suurem kui kusagil mujal. Villa Thais saab nädalalõputi kuni kella viieni väiksematele lastele tasuta lasteprae või koogi, jook lisaks - võib-olla on see mõjunud lahke kutsena, igatahes pered oskavad pakkumisest lugu pidada. Tullakse ka tükk aega pärast viit ja suuremate lastega. Ometi on laste erimenüü Tallinna lühim - ainult kaks rooga, friikartulid ja kanafilee ribad.

Eesruumis on väike lastelaud, kus virn värvimisraamatuid, paberit, pliiatseid ja varasemate väikeste külastajate joonistusi. Hubases söögisaaliski on lastel uurimist - igasugused idamaised kujukesed ja pildid, õhk on salapäraselt hämar ja värviline. Ja miks mitte ühendada jalutuskäik Kadriorus või Kumu-külastus perelõunaga, nii saab terve päev ühiselt sisustatud.

Järgmine soe ja perede poolt armastatud restoran on kõledamas kohas - Peterburi maanteel, ladude, tööstushoonete ja kauplus-ladude piirkonnas. See on Itaalia söögikoht Attimo. Peab olema oma tahtmises ja restorani kvaliteedis väga kindel, et pilgeni täis parklast restoraniukseni läbi murda. Väljastpoolt on maja päris kole. Sees aga - tõeline väike Itaalia oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Mõni küll ütleb, et ei saa aru, miks Attimot nii kiidetakse, on selline ühekordsete linadega tavaline söökla, teised aga käivad ja on rahul. Tullakse tõeliste suurperedena: kuus või isegi kaheksa inimest, vanemad ja nooremad. Muusika (ikka stiilne, magus Itaalia) mängib paraja taustana, ruum pole väga suur, nii et rahvast täis saal ei tee kõrvadele liiga.

Siinsed pitsad on maitsvad ja menukad. Minu teada on Tallinnas vaid mõned üksikud ehtsad lahtise tulega Itaalia pitsaahjud. Attimo pitsad tehakse just sellises ja kuna restorani omanik on itaallane, pole põhjust nende autentsuses kahelda. Muud road on samuti ehedad Itaalia toidud, mis tähendab kõigepealt seda, et ka lihtsad road on erakordselt maitsvad. Väikestele külastajatele siinsed toidud igatahes meeldivad.

Attimos on lastele omaette mängunurk, üks laud on lausa selle kõrval, nii et saab võsukestel silma peal hoida. Mõnel lapsel oli päris kahju, kui vanemad söömisega valmis said ja tuli koju minema hakata, nägu venis pikaks, kui pidi mänguasjad maha jätma.

Paljudes maades on perega väljas söömas käimine harjumuspärane ettevõtmine. Toit toob inimesed kokku - süües ja suheldes veedetakse pikki õhtuid. Eestis pole see veel kuigi laialt levinud, põhjuseks arvatavalt nii meie õhem rahakott kui ka omaettehoidvam olek. Väljas käiakse rohkem kolleegide ja sõprade kui peredega. Ometi on väga vahva, et tasapisi hakkab ka meil tekkima restorane, kuhu nädalalõputi lastega või lausa suurema perega, koos sugulaste ja sõpradega minnakse ning kus ühes laudkonnas on väga noori ja päris vanu. Söödagu siis kas või ainult pitsat, aga kui seda hulgakesi koos tehakse, maitseb see eriti hästi.

Fotod: Julia-Maria Linna