Jalgsimatk tuletab meelde elu põhitõed

Nii selgus tõde - kõigest, mis on elus saadud, ei ole vaja kõvasti kinni hoida. On olemas vajalikud asjad ja on olemas liigne koorem. Käi oma rada ja oma tempoga - see on parim viis teel olla. Esimestel päevadel tundsin, et teekond on seda edukam, mida kiiremini selle läbin - hoiak, mis on Eestis omane - ole edukam, kiirem ja võimekam kui teised. Saavuta midagi ja võid õhtul olla uhke oma saavutuste üle.

Paari päevaga sain selgeks, et teel olemine oma tempos, laskmata teistel ennast häirida, on õigeim viis siin maailmas liikumiseks. Parimad kaaslased sellel retkel ei kiirustanud kunagi, neil ei olnud sihti peale liikumise. Üks sakslasest noormees oli teel olnud juba kolm kuud ja ta ei teadnud, millal tagasi koju jõuab. Temal oli aega minuga rääkida ja oma kogemusi jagada, temalt õppisin ka soovima kõigile buen camino.

Teel olemise filosoofia ütleb, et alati oled sa juba kohal ja samas ka teel. Kohal olles on põhjust rõõmustada hetke üle, teel olles on põhjust ootusärevust tunda. Kohal olles koguneb sinu ümber toredaid inimesi ja häid mõtteid - peab ainult aega olema neid märgata. Teel olijast kaugenevad halvad inimesed ja vaenulikud mõtted ei pääse sulle enam ligi.

Ära püüa saavutada - kui elad vastavuses oma põhimõtetele, oled õnnelikum kui saavutades. Hingele saab selliselt matkalt päris palju, alustades looduse vahelduvast võlust, läbides mägede tõuse ja langusi ja jälgides mägikülade maalilisi vaated. Jätkates imelise ühtekuuluvustundega võõraste inimeste vahel, kes otsivad, mis on olulisem kui kiirustav materiaalne võidujooks kasvavate vajaduste rahuldamiseks.

Tõdemus, et inimesed ka mujal maailmas mõtlevad asjadele, mis on igapäeva muredest kaugemal, igavikulisemad ja globaalsemad, annab usku, et Eesti ei jää enam üksi.

Ei ole vaja teha seda, mida oled harjunud tegema ja mida sinult oodatakse. Üks viga rännakul on, kui püüad riietuda ja olla "korralikult" - nii nagu peab. Kui teha nii, nagu peab, kujuneb kandam seljas raskemaks, kui jaksu on, ja rändur ei jõua kaugele.

Selgus ka, et sööma ei pea füüsiliselt raske tegevuse korral korrapäraselt, sest üks hea uinak on kosutavam kui söögipaus. Mõnel päeval ununes söömine kuni õhtuni, aga energia ei vähenenud. Oleme unustanud, kui palju energiat võib saada kohtumistest heade inimestega ega oska nautida teel olekut rohkem kui kohale jõudmist.

Veendusin, et rännak sellisel rajal on kõige sobivam üksinda või lähedaste inimestega. Palverännaku rada püütakse kasutada ka sportlikel või ärilistel eesmärkidel. Grupikoolitus ja palverännaku sajanditepikkune rada ei käi kokku. See tee on eelkõige iseendasse süüvimiseks ja maailmaga kohtumiseks. Ka inimesed, kes teele asudes ei taju, mis on elus tähtis, saavad rännakul selguse - võimalused selleks on olemas.