Pidulik ja ülev, mõtlik ja religioosne kunstnik Herman Talvik

Herman Talvikule (1906-1984) kuulub Eesti kunstiloos erandlik koht.

Oma kunstiõpinguid alustas ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis, õppides raamatuköitmist ja nahkehistööd, kahtlemata on tema loomingule suurt mõju avaldanud Põhjamaad. 1926. aastal siirdus ta aastateks Helsingisse Ateneumi kunstikooli maalikursusele, sealt reisis mitmel korral Pariisi, kus täiendas end vabaakadeemiates nagu paljud tema põlvkonnakaaslased kunstikoolist Pallas.

1944. aastal emigreerus Herman Talvik Rootsi, kus osales aktiivselt sealses kunstielus, kuuludes alates 1964. aastast ka Rootsi Graafikute Ühingusse.

"Herman Talviku isikupära ilmnes juba 1930ndate teisel poolel ja 1940. aastate alguses, mil ta varem viljeldud varjundipeene maastikumaali kõrval hakkas välja kujunema omanäoline nägemuslik-sümbolistlik visuaalne keel.

Sellest perioodist pärineb arvukalt söe- ja kriidijoonistusi ning monotüüpiaid, kus kunstnik tegeleb müstiliste, reaalsest ajast ja ruumist väljuvate teemadega," tutvustab näituse kuraator Kersti Koll.

Järgnevail aastakümneil Rootsis arenes ta oma teostes üha suurema küpsuse, seesmise vabaduse ja vaimse kirgastumise suunas.

Talvikut huvitavad üldinimlikud ja filosoofilised mõtisklused - elu ja surm, usk, lootus ja lunastus, igavikulisus ja kaduvus. Nendele teemadele annab ta kirglikult sugestiivse, sageli väga mitmekihilise tähendusega visuaalse tõlgenduse, märgib Kersti Koll.

Herman Talvik on teinud oma töid väga erinevates graafikatehnikates - linool- ja puulõikes, litos, reservaažis, ofordis jm.