Reaalse tegelikkuse eitamine on eestlase vägev mina-kaitse

Inimpsüühika on perfektne vahend, et kaitsta ennast ebameeldiva info eest. Sigmund Freudi tütar Anna Freud uuris mina-kaitse toimimist. Psühhoanalüütilise teooria järgi on kaitsemehhanismid teadvustamata ressursid, mida kasutab Mina, et vähendada konflikti Idi ja Super-Ego vahel, mille tulemus on väiksem ärevus ja näiline rahulolu.

Kaitsemehhanismid aitavad Minal välja tulla halvast olukorrast, reaalselt olukorda parandamata. Kaitsemehhanism on kahe teraga mõõk: ühelt poolt toob probleemile psüühilist leevendust, teisalt jätab probleemi reaalselt lahendamata ehk hirm jääb alles. Kaitsemehhanismid toimivad alateadlikult, inimene ise ei märkagi ühe või teise kaitse kasutamist ebameeldivas olukorras. Tulemus on aga positiivne: suudetakse säilitada oma nägu ja optimism halvas situatsioonis.

Psüühika on imeline vahend eluga toimetulemisel ja neid vahendeid on palju. Igaüks valib alateadlikult endale sobiva mina-kaitse. Mõned on psühhopatoloogilised, viies inimese kaugele tegelikkusest nagu nägemused, hallutsinatsioonid; teised aga leebed nagu ärimehe heategevuslik annetus erakonnale - loob ajutise hea enesetunde pärast ebaõnnestunud äritehingut või kriitikat meedias.

Vaatlen ainult ühte mina-kaitset - eitust, kuna tegemist on ühe kõige ebaadekvaatsema, reaalsust tugevasti eirava fenomeniga, aga samal ajal kõige võimsama vahendiga, et ennast lahti rebida "halvast" reaalsusest. Eituse tulemusena ei suuda vastu võtta lähedase surma, näiteks kapten Pihli naine ei suutnud elu lõpuni uskuda mehe surma.

31. oktoobril 1987 ütles Margaret Thatcher ühes intervjuus, et "There is no such thing as society" ehk ei ole sellist asja nagu ühiskond. See kummaline tsitaat on igaveseks ajaks haakunud raudse leedi külge. Raske on välja mõelda suuremat eitust. Eitatakse nähtust, mille olemasolus pole kaheldud vähemalt Antiik-Kreeka ajast. Ma ei hakka analüüsima raudse leedi isiksuslikku tausta, mis viis teda sellise ülima eituseni, vaid keskendun eituse fenomenile üldse. Tänu Mart Laarile, keda peetakse õigustatult Thatcheri õpilaseks, on see ütlus saanud tuntuks ka Eestis ja ka mõjutanud Eesti arengut. Kahtlemata oleks väga põnev uurida, milliseid inimkooslusi või ühiskonna vorme pole tekkinud, kuna "ühiskonda pole olemas". Mis on jäänud välja arendamata?

Raske on otsida seda, mida ei tea, ega tea, kust otsida. Ma oletan siiski, et eksisteerivat ühiskonda võiks otsida põhja poolt, Skandinaaviast.

Esimene asi, mis tuleb pähe võrdlemisel Skandinaaviaga, on meie ametühingute olematus. Ma ei ole ise aü liige ja tean ainult mõnda passiivset liiget. Tegu on olematu nähtusega. Nii ongi realiseerunud Thatcheri idee: on küll üksikud töötajad, aga puudub neid ühendav niit. Nii on ära kadunud isegi mõiste töökollektiiv. Selle kasutamist võidakse kohe tõlgendada sotsialismi tagaigatsemisena.

Tööandjal on nüüd mugav pidada läbirääkimisi üksiku töötajaga, kel oma konkreetsed väiksed huvid. Suurem kooslus võib hakata esitama suuremaid nõudmisi, kas või paremat ventilatsiooni tööruumides. Olles üksi vastamisi tööandjaga, mõtleb töövõtja palganumbrist ja õhk läheb sootuks meelest. Küünarnuki tunne on kadunud, valitseb üksiolek.

Meie teine eituse vorm puudutab meie venelasi. On hakatud väitma, et ei ole vene kogukonda, vaid on üksikud venelased. Vene kogukonna puudumise üks kriteerium on liidrite puudumine; arvatakse, et igal karjal peab olema oma juhtoinas. Nii selgus aprillisündmustes, et pole liidreid, kellega võiks läbi rääkida.

Kogu aeg on peetud saavutuseks, et Eesti venelased pole suutnud organiseeruda poliitiliselt ega luua teovõimelist erakonda. Venelasi ühendavat tegevust seostati automaatselt Kremliga ja käsitleti Eesti-vaenuliku tegevusena. Niisiis on suudetud realiseerida Thatcheri idee - meil polegi vene kogukonda, vaid üksikud Ivanovid ja Sidorovid, kellega on juba kergem toimetada.

Ma ei oska hinnata, kas aü ja venelaste kogukonna (ning teistegi koosluste) puudumine on hea või halb Eesti arengule. Vastus sõltub ilmselt maailmavaatest.

Kui võrrelda Eestit ja toimiva ühiskonnaga Skandinaavia riike rahulolu ja õnnelikkuse alusel, on pilt kaunis kurb (vt IRLi noorpoliitiku Ott Lumi kodulehekülge).

Rotterdami Erasmuse Ülikooli maailma õnne-indeksis jääb Eesti viimasesse kolmandikku, 95 riigi seas 71.-74. kohale. Yorki ülikooli uurimuse põhjal on Eesti lapsed Euroopas peaaegu kõige õnnetumad, meist tahapoole jääb Leedu. Eurobaromeetri vaimse tervise uuringus tunneb kolmveerand inimestest end kurnatuna, ligi kolmandik on frustreeritud.

The European Happy Planet Indeksi järgi elavad Eestis ühed kõige õnnetumad inimesed Euroopas, kõige õnnelikumad olid islandlased ja teised skandinaavlased. Muide, õnn ei ole rahas, nii olid luksemburglased ka viletsal kohal vaatamata kõrgele sissetulekule.

Kui TV3 küsis inimeste käest, kas nad on õnnelikud, vastas enamus positiivselt ega tahtnud uskuda seda uurimust. Nii püüavad kohalikud teadlased, rääkimata poliitikutest, leida kallutatust või viga õnneuuringutes ega usuta õnnetut reaalsust, kuna ise ollakse õnnelik.

Tahtsin näidata, et eituse mina-kaitse toimib vägevalt: ebameeldiv info visatakse hoobilt üle parda ja isegi meedia ei taha esitada infot, mis mõjub halvasti eestlase enesehinnangule. Muidugi oleks eituse asemel vaja püüda aru saada, miks me oleme õnnetud tervikuna, aga kaunis õnnelikud üksikuna.

Ise oletan, et põhjust peaks otsima halbadest inimsuhetest ja individualistlikust kultuurist, millest ma juba Äripäevas kirjutasin.