Reaalse tegelikkuse eitamine on eestlase vägev mina-kaitse

Vaatlen ainult ühte mina-kaitset - eitust, kuna tegemist on ühe kõige ebaadekvaatsema, reaalsust tugevasti eirava fenomeniga, aga samal ajal kõige võimsama vahendiga, et ennast lahti rebida "halvast" reaalsusest. Eituse tulemusena ei suuda vastu võtta lähedase surma, näiteks kapten Pihli naine ei suutnud elu lõpuni uskuda mehe surma.

31. oktoobril 1987 ütles Margaret Thatcher ühes intervjuus, et "There is no such thing as society" ehk ei ole sellist asja nagu ühiskond. See kummaline tsitaat on igaveseks ajaks haakunud raudse leedi külge. Raske on välja mõelda suuremat eitust. Eitatakse nähtust, mille olemasolus pole kaheldud vähemalt Antiik-Kreeka ajast. Ma ei hakka analüüsima raudse leedi isiksuslikku tausta, mis viis teda sellise ülima eituseni, vaid keskendun eituse fenomenile üldse. Tänu Mart Laarile, keda peetakse õigustatult Thatcheri õpilaseks, on see ütlus saanud tuntuks ka Eestis ja ka mõjutanud Eesti arengut. Kahtlemata oleks väga põnev uurida, milliseid inimkooslusi või ühiskonna vorme pole tekkinud, kuna "ühiskonda pole olemas". Mis on jäänud välja arendamata?

Raske on otsida seda, mida ei tea, ega tea, kust otsida. Ma oletan siiski, et eksisteerivat ühiskonda võiks otsida põhja poolt, Skandinaaviast.

Esimene asi, mis tuleb pähe võrdlemisel Skandinaaviaga, on meie ametühingute olematus. Ma ei ole ise aü liige ja tean ainult mõnda passiivset liiget. Tegu on olematu nähtusega. Nii ongi realiseerunud Thatcheri idee: on küll üksikud töötajad, aga puudub neid ühendav niit. Nii on ära kadunud isegi mõiste töökollektiiv. Selle kasutamist võidakse kohe tõlgendada sotsialismi tagaigatsemisena.

Tööandjal on nüüd mugav pidada läbirääkimisi üksiku töötajaga, kel oma konkreetsed väiksed huvid. Suurem kooslus võib hakata esitama suuremaid nõudmisi, kas või paremat ventilatsiooni tööruumides. Olles üksi vastamisi tööandjaga, mõtleb töövõtja palganumbrist ja õhk läheb sootuks meelest. Küünarnuki tunne on kadunud, valitseb üksiolek.

Meie teine eituse vorm puudutab meie venelasi. On hakatud väitma, et ei ole vene kogukonda, vaid on üksikud venelased. Vene kogukonna puudumise üks kriteerium on liidrite puudumine; arvatakse, et igal karjal peab olema oma juhtoinas. Nii selgus aprillisündmustes, et pole liidreid, kellega võiks läbi rääkida.

Kogu aeg on peetud saavutuseks, et Eesti venelased pole suutnud organiseeruda poliitiliselt ega luua teovõimelist erakonda. Venelasi ühendavat tegevust seostati automaatselt Kremliga ja käsitleti Eesti-vaenuliku tegevusena. Niisiis on suudetud realiseerida Thatcheri idee - meil polegi vene kogukonda, vaid üksikud Ivanovid ja Sidorovid, kellega on juba kergem toimetada.

Ma ei oska hinnata, kas aü ja venelaste kogukonna (ning teistegi koosluste) puudumine on hea või halb Eesti arengule. Vastus sõltub ilmselt maailmavaatest.