Nädala komm: iga raha ei taha

Lääneriikide jaoks on kasvav peavalu autoritaarse režiimiga naftarikaste riikide ja Aasia keskpankade kätte kuhjunud raha, mida investeerimispanga Morgan Stanley hinnangul on juba üle 2,5 triljoni dollari. Aastaid oli see raha hea küll, kui tagas läänele odavad laenud ja pika tarbimispeo. Nüüd kus kasvab nii Hiina, Venemaa, Lähis-Ida kui teiste riikide isu see raha valitsusvõlakirjadest tulusamatesse varadesse ümber investeerida, otsitakse võimalusi ja põhjendusi selle takistamiseks. Nagu ütles Angela Merkel on tegemist uue nähtusega, mille osas on vaja kiiresti seisukoht võtta. Värskeima näitena omandas Hiina riiklik arengupank (CDB) sel nädalal osaluse Briti Barclays pangas, mis on omakorda kaasatud heitlusesse Hollandi panga ABN AMRO ülevõtmiseks.

Üks kartusi on, et riigi kontrolli all firmade ja fondide tegevust ei juhita tingimata ärilistest eesmärkidest lähtudes. Neil võivad olla "poliitilised ja muud eesmärgid", ütles Merkel. Võta kasvõi Vene riiklik gaasimonopol Gazprom, mis on silmnähtavalt president Putini hoob energianäljas Euroopa oma lõa otsas hoidmiseks ja naaberriikide survestamiseks. Venemaal endal on valitsus Gazpromi investeeringutega taltsutanud kriitilise meedia ning kasutab seda muude eesmärkide kõrval ka Sotši olümpia-unelma elluviimiseks. Lisaks on riigifirmad ja -fondid tihti läbipaistmatumad, mistõttu pole teada kuidas neid juhitakse ja millistest kaalutlustest lähtuvalt otsuseid tehakse. On muidugi ka positiivseid erandeid.

USAs kerkis teema üles kui Hiina valitsuse kontrolli all naftakompanii Cnooc tahtis mõni aasta tagasi üle võtta USA naftafirmat Unocal Corp. See jäi kongressi vastuseisu tõttu energiajulgeoleku ettekäändel ära. Niisamuti seati piirangud Dubai valitsusele kuuluvale firmale Dubai Ports World, mis tahtis üle võtta mitmeid USA sadamaid. Värskelt presidendilt allkirja saanud seaduse järgi hakkab USA riiklik välisinvesteeringute komitee (Cfius) kontrollima kõiki ülevõtutehinguid, kus ülevõtjaks on riigi kontrolli all välisfirma või -fond, kui USA rahandusminister või mõni teine valitsuse tasandil ametnik ei otsusta, et see pole julgeoleku seisukohast vajalik. Heakskiitu vajavad kõik elulise tähtsusega infrastruktuuriettevõtteid nagu elektrijaamu või tasulisi maanteid puudutavad tehingud.

Sarnast komiteed tahab Saksamaal luua Merkel ja soovitab nii joonduda ka muul Euroopal. Äratuskell helises kui Venemaa omandas osaluse lennukitootja Airbusi emaettevõttes EADS ning hakkas nõutama kohta firma juhatuses. Merkeli arvates oleks ELi ühised reeglid paremad kui iga riigi soolo - kui levisid kuuldused Pepsi Co plaanist üle võtta Prantsuse Danone, oli valitsuse jaoks korraga ka jogurtitootja "strateegilise tähtsusega" ettevõte. Ent nagu Euroopas ikka, pole ka selles küsimuses ühtsust - Euroopa Komisjon on valmis teemat kaaluma ja kaubandusvolinik vihjanud kuldaktsiate taastamisele, Suurbritannia rahandusminister Alistair Darling aga kinnitas sel nädalal, et britid protektsionismi ei toeta. Ka itaallased on skeptilised. Siiski rõhutas Darling, et igasugune investeerimistegevus olgu kahesuunaline.

Venemaa vastab läänele sama mõõduga. Äsja saatis valitsus riigiduumasse eelnõu, mis seab piirid välisinvesteeringutele riigi julgeoleku seisukohalt strateegilise tähtsusega majandussektoritesse. Kokku on sektoreid 39, kus kontrollpaki müümisel välisinvestorile jääb viimase sõna õigus Föderaalsele julgeolekubüroole (FSB). Samas energiasektor jääb sellest seadusest välja. Eelnõu initsiatiiv tuli juba 2005. a president Vladimir Putinilt, et kindlaks määrata, mis välisinvestoritele Venemaal lubatud on ja mis mitte. Toona pidi Venemaa energeetikakontsernile Silovõje Mašinõ pakkumise teinud Saksa Siemens terve aasta teadmatuses ootama, kuni lõpuks ikka tühjade kätega jäi. Vene meedia teateil viivitati uue seadusega spetsiaalselt, et ära oodata, milliseks kujunevad USA abinõud välisinvesteeringute piiramiseks.

Taolises umbusaldamise ja keelamise õhkkonnas on oht, et minnakse liiga kaugele. Samas ei saa ka liiga sinisilmne olla ja iga investeeringut tänuga vastu võtta.