Aia kuivad paigad maa peal ja katusel

Järgmiseks asetatakse katusele dreeniv kiht (20-40 cm), siis sobiv geotekstiil, et dreenikiht vajalikke omadusi ei kaotaks. Tekstiilile laotatakse peale vett salvestav kiht (nt mineraalvill). Lõpuks kasvusubstraat ning seejärel istutatakse või külvatakse taimed.

Hea kasvusubstraat koosneb mullast, savist ja eri jämedusega kergkruusast, et koormus katusele ei muutuks liiga suureks. Kaheksasentimeetrine substraadikiht on kukeharjadele ja teistele roomavatele püsikutele piisav paksus.

Katusele sobivad peale muru ka igasugused taimed, mis pügamist ei vaja: samblad, kukeharjad (eriti hästi sobivad harilik, valge, roomav ja kuuetine kukehari), mägisibulad, liivateed (paljalehine ja nõmm-liivatee) jt talvekülmi ja kuivust taluvad taimed. Põhikriteerium taimede valikul ongi nende vastupidavus ilmaoludele - põuale, külmale, tuultele ja ka vihmaperioodidele. Kukeharjaliike on eri värvusega ning neid omavahel segades võite saada kauni väljanägemise ja madala haljastusega katuse.

Murukatused ei püsi hoolitsuseta igavesti ilusad. Kohe pärast rajamist vajavad taimed mitme kuu vältel regulaarset kastmist, et taimed saaksid tugevasti juurduda. Paratamatult tuleb katusetaimede kõrvalt käia noppimas umbrohtusid, kuniks püsitaimed katusel korraliku vaiba moodustavad.

Talvel tuleb jälgida eelkõige välistemperatuuri ja lumekatte paksust katusel. Liiga paks kate võib piirata taimede õhuvaru, kuid mõnesentimeetrine lumekiht katusel on hädavajalik, et kaitsta taimi käreda pakase eest.

Ka maa peal on kehva pinnasega kohti, kus on enamiku ajast kuiv ja päikesepaisteline.

Sellistes päikeselistes kohtades kipub murupind tihti täiesti ära kuivama. Murutaimed vajaksid seal eriti ohtrat kastmist, aga sageli ei ole selleks aega.

Pole vaja sundida kasvama taimi, mis seal kasvada ei taha.