Kapriis ei hellita maitseelamustega

Lõuna-ajast hoolimata oli inimesi vähe. Sellele vaatamata ei pööratud meie tulekule tähelepanu ja pärast mõningat ootamist tõin ise letilt menüü. Kirja läks ükskõiksus nr 1.

Meie tellimus oli lihtne: kaks salatit, üks supp, kaks pastarooga. Mulle tomatimahl, kaaslane tahtis vaadiõlut. Menüüs polnud ta õlleni veel jõudnud, nii et küsis ettekandjalt, millist vaadiõlut Kapriis pakub. "A. Le Coq Premium," oli vastus. See sobis küll, aga kui ma menüüs õlleni jõudsin, lubas see ka Krušovice tumedat vaadiõlut. Kaaslane oleks eelistanud seda, aga seda ettekandja ei nimetanud. Kas ükskõiksus nr 2?

Värske soolalõhesalat sidrunimajoneesiga oli tegelikult roheline salat soolalõhega. Eriliselt värsked polnud ei soolalõhe ega ka salat. Vanad küll mitte, aga nii värsked kah mitte, et selle järgi salatile nimi panna. Toidunimedega oli Kapriisis vaeva nähtud, aga ilu püüdma minnes oli sisu ära ununenud.

Kui soolalõhesalat oli esimese isu leevendanud, sain rahulikult seenepastat oodata. Siis ta tuli - tagliatelle'd koorese metsaseene kastmega - ja ma ei suutnud seda süüa rohkem kui paar kahvlitäit. Pikad tagliatelle-lindid tuletasid meelde valgeid katkikeenud nõukogudeaegseid makarone, seenekaste oli tavaline jahusoust. Ei-ei, niisugust pastalörtsimist pole ma kümme aastat kusagil näinud!

Kaaslase tagliatelle'd veiselihaga olid sama pehmed, ehk kübekene vähem keenud, ja nende juurde käis vanaaegne lihasoust. Vanemad inimesed mäletavad ju küll böfstroogonoviks või guljašiks nimetatud "teist rooga" - pikad valged lödimakaronid ja kulbitäis lihasousti.

Kuna lihaga makaronid olid pisut paremad, sõime kahepeale need ikkagi ära, aga seenesoustiga makaronid jäid söömata. Ettekandja viis need ära midagi küsimata. Imestasin omaette, et ta üldse huvi ei tundnud, kas toidul midagi ehk viga oli. "Nad teavad isegi, et see süüa ei sünni, pole vaja küsidagi," arvas kaaslane. Nii et mitte ükskõiksus nr 3, vaid hoidumine tarbetust päringust.

Et makaronid olid vana aja asjad meelde tuletanud, tellisin magustoiduks meeldivalt rasvased kohupiimapontšikud ja pettusin taas. Kapriisi pontšikud tulid mikrolaineahjust, krõbedust polnud kusagil, tuhksuhkrut samuti mitte. Maitse oli selline, nagu ikka ülessoojendatud rasvapirukatel.

Pehmete makaronide ja mikrolaineahju-pontšikutega söögikoha interjööriga on kõvasti vaeva nähtud. Moodsad materjalid, napp joon, mugavad diivanid, parajad lauad ja pilkupüüdvad lillelised lühtrid kaunistaksid ka nõudlikema köögiga söögikohta. Jälle üks koht lisaks, kus kogu energia on vormile läinud ja sisu unarusse jäänud. Õnneks annaks seda veel parandada...