Meresüstaga seiklema ja pingeid maandama

Neljatunnine retk Aegna saarele pakub küllaga rõõmu looduse vaikelust.

Meresüstamatku korraldavad Eesti vetes kaks peamist tegijat - Reimann Retked ning Seikleja.com.

Minu mereseiklust Aegna saarele juhendas ja turvas Reimann Retkede asutaja Mart Reimann, kelle kaudu on võimalik eelneval kokkuleppel tellida süstaretki ka Mohnile, Pranglile, Pedassaarele ning Kolga lahe saartele, samuti Vormsile ning Hiiumaa laidudele.

Retk algas Viimsi poolsaare tipus asuvalt Rohuneeme rannalt. Seekord läks merele kuus paaditäit matkahuvilisi, kes olid otsustanud vallutada Aegna, Tallinna kesklinnale kõige lähemal asuva saare.

Seiklus algas kell seitse õhtul. Meri oli uskumatult sile ning õhk tuuletu. Päike oli alles pooles taevas ning rõõmu tegi juba ainuüksi mõte, et talvel on samal ajal õues ammugi pime.

Enne süstasse istumist tuli selga tõmmata päästevest ning ümber kõhu kinnitada veepõll, mis kaitseb sõitjat märjakssaamise eest. Matkajuht tegi selgeks põhilised turvareeglid ning seletas põgusalt, kuidas aeruga ümber käia.

Sain julgustust, et keha õpib tasakaalu tunnetamise töö käigus kiiresti selgeks ning kuigi suurt riski, et paat ümber läheb, pole. "Seda juhtub vaid kord suve jooksul, et mõni paat ümber läheb ja selle suve kord on juba ära olnud," naeris Mart Reimann.

Aerutamine polnud tõepoolest keeruline. Peegelsiledas vees lippas paat kiiresti ning käed hakkasid iseenesest õigeid liigutusi tegema. "See, kui käed valusaks jäävad või rakud pihku tulevad, on märk valest aerutamistehnikast," meenutasin matkajuhi sõnu ning püüdsin pingutust jagada tervele kerele. Olin kahemehepaadis ning üritasin aeru liikumise tempot sättida kaasmatkaja ponnistustega samasuguseks.

Vesi paistis läbi ning paaril korral, kui sõitsime üle vettelastud kalavõrkude, otsis silm sügavusest kumavaid kalu. Neid ma paraku ei näinud. Võrgupoide rivi vaikses vees oli ilus vaatepilt, taustaks kauge kalapaat merel.

Kaela olin riputanud kilekotti mähitud fotoaparaadi. Ettevaatlikult võtsin selle välja ning pildistasin nii vaikset merd, matkakaaslasi kui ka lendutõusvat pardiparve. Vähese lainetusega polnud suurt riski, et aparaat kogemata märjaks saaks. Üldiselt on fototehnika merele kaasavõtmine ebasoovitav. Läheneva mootorpaadi laineid kartes pakkisin fotoka igaks juhuks siiski uuesti kilesse.

Saarel tegime peatuse. Valisime liivaranna, kus roostetasid ammuse mänguväljaku jäänused ning tõmbasime süstad kuivale. Kaldaliivas olid kanda kinnitanud huvitavad taimed - lihavate lehtedega merihumur, mis muide kõlbab hädapärast ka süüa, ning liiv-vareskaer. Kümmekond sammu kaldast kaugemal nägin üksikuid kibuvitsaõisi.

Püsiasustust pole saarel kunagi väga palju olnud ning väidetavalt elab siin praegugi püsivalt vaid üks elanik. Metsase saare keskosas on peidus eelmise sajandi alguses ehitatud merekindluse jäänused, mille kohta matkajuht mitmeid lugusid teadis pajatada.

Pärast puhkepausi algas tagasitee. Habras süst oli saanud kummaliselt koduseks ning sõitjatest ei näinud keegi kaldale saamisega eriliselt kiirustavat. Loojuv päike muutis veepinna kuldseks ja kauniks ning hing rõõmustas. Üle merenurga kumasid kaugelt Tallinna tornid. Linn oma närvilise kiirustamisega tundus sealt vaadates täiesti eemal. Süstamatkal polegi vaja homse pärast muretseda, see on lõõgastumiseks.