Valitsus vassib maksutuludega

Kolmapäeval kinnitas Äripäeva sellekohaseid kartusi mõnevõrra pehmemas toonis Eesti Pank oma värskes majandusprognoosis.

Kui seni on eurole üleminekut takistanud kiire inflatsioon, siis nüüd on uueks komistuskiviks muutumas riigieelarve puudujääk. Võib juhtuda, et juba 2009. aasta riigieelarvega ei suuda Eesti täita eurole ülemineku eelduseks olevat 3protsendilisest Maastrichti eelarvedefitsiidi kriteeriumit.

"See oleks katastroof," ütleb Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv endine rahandusminister Taavi Veskimägi. Ta hoiatab, et kui juba sügisel ei alustata kulude kärpimiseks struktuursete reformide ettevalmistamisega, siis ei suuda valitsus 2010. aasta eelarvet alla 3protsendise defitsiidiga enam kokku panna.

"Täpseid arvutusi, kui suur see miinus võib tulla, ei saa keegi öelda. Võttes aluseks viimase pooleteise kuu jooksul toimunu, on miinus tõenäoline, selles on poliitiliselt kokku lepitud ja ohkimisest mingit kasu ei ole," ei tee ka rahandusminister Ivari Padar eelarvedefitsiidist enam mingit saladust. See on valitsusele valus tõdemus, sest peaminister Andrus Ansip peab tagasi võtma oma sõnad, et tema juhitud valitsus defitsiidis eelarvet vastu ei võta.

Eelarve puudujääki maskeerivad mullid võib Keskerakonda kuuluva majandusteadlase Heido Vitsuri sõnul jaotada kolmeks: heast, kuid alusetust usust tulenevateks, antud olukorras lubamatust kohast võetavateks ja nendeks, mis aritmeetilise tasakaalu saavutamiseks eelarvesse sisse kirjutatud on.

"2009. aasta eelarve kavandi tasakaal on fiktsioon. Eelarve ei ole tasakaalus siis, kui teda nimetada tasakaalus olevaks, vaid siis, kui eelarveaastal laekuvad tulud katavad kulusid," kritiseerib Taavi Veskimägi paberilt vastu vaatavat raamatupidamislikku tasakaalu.

Kõige suurem probleem on riigieelarve koostamisel aluseks võetud tuleva aasta majanduskasvu ja inflatsiooni prognoos. "Ma ei tea ühtegi organisatsiooni ega ühtegi riiki, kes prognoosiks tulevaks aastaks suuremat majanduskasvu kui sel aastal," nendib Heido Vitsur.

SEB majandusanalüütik Ruta Eier prognoosib järgmiseks aastaks 2-3 protsendilist majanduslangust, Eesti Pank kolmapäeval avaldatud prognoosis 2,1 protsendilist langust, mis võib aga musta stsenaariumi korral kukkuda kuni 4 protsendini.

"Ilmselt mõjub maailmamajanduses toimuv Eesti majanduskasvule pidurdavalt, samas võib nafta hinna langemine pidurdada inflatsiooni," märgib Nordea Panga analüüsi osakonna juhataja Sander Klaos.

Ka SEB ootab võrreldes rahandusministeeriumiga kiiremat inflatsiooni alanemist, pakkudes järgmiseks aastaks 5protsendilist inflatsiooni ministeeriumi 6 protsendi vastu.

Rahandusministeeriumi prognoositud 7,5protsendiline palgakasv on üks skeptilisemaid. Eesti Pank tõmbas sellele ootusele vee peale, kirjutades palgakasvuks ümmarguse nulli. Sellele arvamusele sekundeerib ka Klaos, kelle hinnangul pole kasvava tööpuuduse ja ülemaailmse majanduslanguse õhkkonnas põhjust palgakasvu oodata. See tähendab aga tuntavat auku maksulaekumistes.

Padar kaitseb end eelarve bluffimise süüdistuste eest väitega, et keegi ei tea, mis järgmisel aastal juhtuma hakkab. "Ka Lehman Brothers tegi veel eelmisel suvel rõõmsa näoga heina," võrdleb Padar olukorda ühe USA suurima investeerimispanga kokku kukkumisele järgnenud liblikaefektiga.

Milline on Eesti olukord järgmiseks heinaajaks, ei oska Padari sõnul keegi öelda, kuid üks on selge - riigieelarve on puudujäägis nii sellel, järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal.

"Ühe eelarveaastaga nii suurt tagasilangust tasa ei tee. Eelarve tuleb paindlikumaks teha ja ma kardan, et see on kahe-kolme aasta teema," ütles Padar ning lisas, et ainus tõekriteerium on praegu aeg.

Valitsus tahab omavalitsustega teha tulevikutehingut ning lubab ülejärgmisel aastal suuremaid toetusi, kui omavalitsused järgmisel aastal kulusid kokku tõmbavad.

"Valitsus pakkus meile sellist vorstikaupa, et ärge järgmisel aastal üle 200 miljoni defitsiiti minge. Selle eest saate 2010. aastal suuremas mahus investeeringutoetust," valgustab Eesti Maaomavalitsuste Liidu juhi Kurmet Müürsepp pakutud tehingut. Maksimumsumma, mis õhus on, ulatub 500 miljoni kroonini.

"Välja on pakutud diferentseeritud skeem - sõltuvalt sellest, kui palju piirist üle minnakse, väheneb ka 2010. aastal antav toetus," selgitab rahandusminister Ivari Padar.

"Riik pakub omalt poolt skeemi, kuidas saaks asju koordineerida, sest ega nii ka ei saa, et omavalitsused tekitavad aina defitsiiti ja meie peame pritsimehelt palka ära võtma," lisab minister.

Valitsus on väga julge veksli välja käinud, sest vaevalt leiduks poliitikut, kes julgeks praegu ennustada, kui priske 2010. aasta eelarve tuleb. "Me oleme, jah, selle veksli andnud ja ma seisan selle eest, et see lubadus saab täidetud," kinnitab Padar.

Ühist seisukohta omavalitsusjuhtidel veel pole, sest kuigi ühelt poolt on ettepanek ahvatlev, tahavad europrojektid kaasfinantseerimist ja pikaajalised investeeringud jätkamist. Laenu võtmata omavalitsused Müürsepa sõnul kindlasti toime ei tule.

"Omavalitsuste tulupool ei ole järgmisel aastal nii rõõmus kui sel aastal ja kindlasti võetakse miljard-paar laenu," on Müürsepp kindel ja lisab, et riik ei saa siin omavalitsustele kätt ette panna. Kas ja kui suure summaga 200 miljoni kroonist defitsiidipiiri ületatakse, ei oska Müürsepp ennustada.

"Me oleme arvutusi küll teinud, aga globaalne finantskriis lõi pildi segamini ja tõi võrrandisse hulganisti uusi muutujaid sisse," märgib ta.

"Selles küsimuses on ka teine valupunkt, sest ega kõiges ka Ivari Padar süüdi pole - sügisel tulevad kohalike omavalitsuste valimised ja eks kõik tahavad ju sügisel paraadi teha," viitab Ivari Padar järgmisel aastal toimuvatele valimistele, mis võib panna omavalitsusjuhte priiskama.

Eesti Panga president Andres Lipstok ütles intervjuus Äripäevale, et pöidlakeerutamine tasakaalus eelarvet ja eurot kandikul kätte ei too.

Kõige lihtsam oleks olnud veel kulusid kokku tõmmata. Aga kõik need, kes eelarveprotsessi süvenenumalt jälgisid, said aru, et eelarvekulude täiendavaks kokkutõmbamiseks sellel koalitsioonil enam jõudu ei olnud.

Kogu eelarve kulude pool vajab restruktureerimist ja sellega oleks pidanud julgemini peale hakkama. Aga kui majandus oli tõusufaasis ja tulusid tuli rohkem, kui plaaniti, sai katta ka restruktureerimata kulud uhkelt ära ja jäi midagi veel järgi ka. Järelikult seda turumajanduslikku survet midagi ette võtta ei olnud ja ise selle peale ei tuldud.

Eelarve puudujääk on järgmisel aastal 2,5%, nii et defitsiiditeemat veel ei ole. Praeguses hindamistsüklis on teemaks inflatsioon. Prognoosi alusel võiks see aastal 2010 hakata jõudma 2,8 protsendi juurde ja 2010. aasta lõpuks võiksime olla enam-vähem Maastrichti kriteeriumi raamides. Peame oma tegevusi väga täpselt ajastama ja planeerima, et me mõne oma sammuga asja ära ei riku. Nii valitsus, riigikogu, rahvas kui ka turuosalised, kelle tegevustest sõltub inflatsioon, peaksid olema valmis selleks, et oma tegemised suruda sellesse ajatsüklisse, mil me peaksime olema valmis Maastrichti kriteeriumide mõttes hindajad kohale kutsuma. Seda selleks, et inflatsiooni alanemine ei jääks lühiajaliseks efektiks.

Just praegu on aeg tegevusteks. Kui me praegu ennast kemplemistesse ja valimiskampaaniatesse ära unustame, ootab meid pikk uni. Erakonnad said eelarve tegemisel ühe õppetunni juba kätte ja loodetavasti said nad kätte ka eesmärgipõhise lähenemise mõtte. Muidugi on siin ohud olemas - 2011 tulevad valimised. Valimislubadused ei tohiks nüüd olla küll see hind, miks me peaksime ennast ree pealt maha hääletama.

Mis saab siis, kui me ei täida 2010. aastal inflatsioonikriteeriume või tekitame endale uue eelarvedefitsiidi ning pole aastatel 2011-2012 kõlbulikud eurotsooni sisenema? Selline pikk tulek oleks miinuseks meile kõigile.

Kui mul oleks võimalik otsustaja olla just täna, teeksin kõik selleks, et eelarve riigikogus vastu võtta. Kui 2009. aasta arengud toimuma hakkavad, oleksin väga operatiivselt valmis sekkuma kulude finantseerimisse - kas see graafik, mille alusel kulusid finantseeritakse, kannatab seda eelarvet lõpuni. Kui pole kuidagi võimalik ka kulude ajatamisega eelarvet täis saada, viiksin selle teema kabinetti, et kuludele väga tõsiselt otsa vaadata.

Kindlasti tuleks kulude restruktureerimisega kohe pihta hakata. Muidugi ei saa sinisilmselt arvata, et kui sellega nüüd alustada, tuleb töövõit kohe 2010. aastal kätte. Piisab alustuseks juba sellest, kui antaks asi menetlusse ja peetakse ära vaidlused, kas selline kulude koefitsientidega paika panemise muutus on aktsepteeritav. See annab juba signaali, et disproportsiooni probleemidega tegeletakse, mitte ei keerutata lihtsalt pöidlaid.

Tuleb surve peale panna, et välja võtta see võit, mida on võimalik saada kasvufaasi ettevalmistamisest. Praegu on just see aeg. Kasv tuleb millalgi niikuinii.

Kui 2009. aasta maha magatakse, on küsimus selles, kas kasv hakkab liikuma 4-6 protsendi graafikus või hakkame vaikselt venima 1-1,5 protsendiga. Kui riik näitab, et teeb struktuurireforme, liberaliseerib tööjõupoliitikat, paneb eelarve normaalsetele alustele, panustab haridusse ning kui selle juures näidata, et mängime rahanduslikult samas liigas Euroopaga ehk eurotsoonis, siis mida meil eduks veel vaja on? Selleks on loomulikult vaja väga palju tööd teha. Tegusid on vaja.

Äripäev noppis eelarvest välja suuremad mullid, mille lõhkemisel paberile pandud tulud visinal kokku vajuvad. Neid kommenteerivad rahandusminister Ivari Padar, endine rahandusminister Aivar Sõerd, Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Eiki Nestor ja majandusteadlane Heido Vitsur.

Tööhõive on hinnatud ülemäära optimistlikuks, vähenemine võrreldes selle aastaga on vaid 0,8%. Hõivatute arv ja keskmise palga prognoos on aga aluseks tulu- ja sotsiaalmaksu laekumise prognoosile.

Arvan, et tulude laekumise asjus võiks olla pigem konservatiivsem kui optimistlikum. 2009. aasta eelarve puhul oleks see tähendanud teadmist, et eelarve tasakaalu poole me püüdleme keskpikas perspektiivis ehk siis mitme aasta kokkuvõttes. Kõik koalitsioonipartnerid seda asja nii ei näe ja eelarve esitab riigikogule valitsus, mitte üks selle kolmest osapoolest.

Töötukassa, haigekassa ja KIKi investeeringutulude kirjutamine riigieelarve tuludesse ning vastavate reservide haldamise ülevõtmine rahandusministeeriumi poolt - 160 miljonit krooni.

Töötuskindlustusmakse määra tõstmine - 538 miljonit krooni.

Olukorras, kus krediit on kallim või ei ole üldse kättesaadav ning kus paljud ettevõtted kõiguvad ellujäämise ja surma vahel, on neile poole miljardilise koormuse lisamine küll äärmiselt lühinägelik.

Suure tõenäosusega esitatud kujul tõesti mainitud seaduseid vastu ei võeta. Siinkohal ei ole küsimus isegi mitte niivõrd rahas, kui töötukassa ja haigekassa iseseisvuses.

Näiteks 300 miljonit, mis kirjutati trahvidele otsa põhjendusega, et võetakse kasutusele elektrooniline liiklusjärelvalve.

Riigilõivud on õhuauk, mis on eelarvesse kirjutatud aritmeetilise tasakaalu saavutamiseks. Siia kuuluvad kaheldamatult 300 miljonit trahve - elektroonne liiklusjärelvalve seda raha sisse igatahes ei too.

Kõik sõltub sellest, kui kiiresti me sõidame. Mina olen aeglaselt sõitja ja minu poolest jääb riigieelarve see rida küll miinusesse. Siseministeerium esitas andmed oma prognooside alusel ja vaatas, mis on juhtunud naaberriikides, kus seda süsteemi rakendatud on. Kui liiklusdistsipliin paraneb ja raha tuleb sealt vähem, on kõik korras.

Juba sel aastal ei saa valitsus riigivara müüginumbreid täis - planeeritust on riigikassasse laekunud vaid üle viiendiku.

Tänavust riigivara müügi prognoosi juba vähendati 135 miljoni krooni võrra, kuid jällegi on varade müügi prognoos ka 2009. aastal ülemäära optimistlik.

Riigil ei ole mõtet hoida ja raha sisse panna mittevajalikesse objektidesse. Teine küsimus on see, millise raha eest müüakse. Ma ei pea seda õigeks, et riigi kinnisvara realiseeritakse naeruväärsete hindadega. Kui tuleb tagasilöök - no hüva!

On vähetõenäoline, et kohalikud omavalitsused sellest määrast kinni peavad. See nõue paneb omavalitsused suurte raskuste ette pikaajaliste finantseeringute jätkamisel ning europrojektidele omafinantseeringu tagamisel.

Kui omavalitsused on sel aastal tänu kõrgetele palkadele ja väikesele tööpuudusele suhteliselt hästi elanud, siis tuleval aastal see paljudes kohtades enam nii ei ole.

Tööpuudus on juba siin-seal hakanud end tunda andma ja tuleval aastal võivad üksnes vähesed palgatõusust või samal tasemel hõivatusest unistada.