Lible testib teise pensionisamba tugevust

Pensioni teises sambas on ilus summa, mis lausa ahvatleb valitsejaid unistama, mida kõike selle rahaga ära ei teeks. Test nr 1 oli osa teise samba rahast Eestisse investeerida. Täna prooviti rahale teistpidi jaole saada – mis saab, kui riigi panus teisest sambast üldse ära võtta? Idee autorlusega on aga samasugune lugu nagu Eesti kuulsaima parve jõepõhja laskmisega – Lible tegi...

Pole vahet, kas idee tõsta riigi senine panus (4 protsenti sotsmaksust) esimesse ehk solidaarsesse sambasse on reformierakondlaste oma või pärit rahandusministeeriumist, ringi see uitab, halb nii ehk teisiti. Ka juhul, kui kogumispensioni maksed vaid n-ö ajatada, tulevikku edasi lükata.

Kanalit, mille kaudu testitakse, ei ole põhjust põhjata ka siis mitte, kui ta ütleb, mida asjast arvab. Ja ses, et Eesti Päevaleht nägi idee taga valitsejate soovi püüda olla meele järele pensionäridele, et säilitada lubatud pensionitõus, pole midagi loogikavastast – kahed valimised tulevad ja tegemist on märkimisväärselt suure valijate grupiga.

Ei maksa aga välistada ka seda, et olukord võib kujuneda isegi troostitumaks – et ei piisa ka pensionitõusu ärajätmisest ja küsimus on hoopis pensionide praeguse suuruse säilitamises. Loodetavasti ei pea võim siiski minema pensionide kärpimisele.

2, 5 miljardit krooni on nn riigi praegune panus teise sambasse. Kui praegu võib selle raha teise taskusse tõstmine kellelegi tunduda hõlpsana, siis pole too endale teadvustanud selle sõrmenipsu tagajärgi.

Üks ongi see, et raha liiguks vaid ühest kohast teise, ühtki krooni juurde ei teki. Teine see, et tegemist on maksumaksja, pensionikoguja rahaga. Kolmas - tulevikuks kõrvale pandud raha kulutataks ära praegu. Ja pensionipõlveks tugisammast ehitama sunnitud saavad aktiivse tööea lõpul toetuda samba asemel vaid kargule. Miks arvatakse, et mõne aja pärast on riik sedavõrd rikas, et suudab täita nii oma kohustust kui tagastada pensionikogujailt võetud laenu?

Kui testijad riskiksid idee ikkagi läbi suruda, tuleksid vitsad neile kätte kiiremini kui kogujaile pensioniiga – kohtuskäik oleks kindel. Pensionireformi tehes kohustas riik tööturule tulijaid pensionieaks raha koguma, andis lubadusi ning sättis ette reeglid. Kõige selle pea peale pööramine tõotaks asja vaidlustajaile – teise sambaga liitunuile ja ilmselt ka teise samba fondidele – võitu.

Sestap aitab sellest, kui „Lible“ vaid testib meedias teise pensionisamba tugevust.