Täpselt üks-ühele see üle ilma levinud
süsteem Ponzide hulka ei liigitu, mitmeid olulisi sarnasusi aga on. Eelkõige on
tegu pensionidega ja töötute toetustega, mida finantseeritakse töötavaid inimesi
jooksvalt maksustades.
Ehk raha uutelt investoritelt (töötajad) liigub varasematele investoritele (pensionärid). USAs on süsteemi juurutamisest 1937. aastast kuni 2005. aastani sotsiaalkindlustus kogunud 10,7 triljonit dollarit ning välja maksnud 8,9 triljonit dollarit.
Sotsiaalkindlustuse raha seisab riigikassas, tekitades valitsusele kiusatuse-võimaluse seda vahepeal muudeks kulutusteks kasutada. USA süsteem pankrotistub erinevatel hinnangutel vahemikus 2018 kuni 2040, kui enne ei võeta sellega ette mingeid otsustavaid muudatusi. Põhjus on sama Ponzi skeemiga: uusi investoreid jääb liiga väheks, et katta väljamakseid varasematele, siinpuhul on see tingitud rahvastiku ealisest dünaamikast. Millal täpselt, leidub väga erinevaid hinnanguid, kuid sarnaselt puudutab see kõiki arenenud riike.
Siinpuhul veel üks sarnasus Ponzi skeemiga: varasemad investorid riisuvad koore. President Franklin Delano Roosevelti poolt Suure Depressiooni järel 30ndate keskel algatatud riikliku sotsiaalkindlustuse programmis oli esimene igakuise pensionitšeki saaja Ida May Fuller Vermonti osariigist. Oma tööelu jooksul maksis ta ise sotsiaalkindlustuse süsteemi 24 dollarit 75 senti. 1939. aasta novembris läks ta 65 aastaselt pensionile ja sai esimese igakuise pensioni kätte 1940. aasta jaanuaris. Ta elas 100 aastaseks ja jõudis saada riigilt kokku 22888 dollarit ja 92 senti pensioni. Tootlus üle 90000% pole paha.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ainet kirjas ja pildis selleks kirjatööks on andnud hulk veebisaite, agentuuri- ja ajalehelugusid: neatorama.com, hulk Pakistani saite, Reuters, AP, RIA Novosti, LA Times jpt. Kättesaadava materjali hulk on tohutu ja selle kvaliteet väga kõikuv. Üheselt pole võimalik määrata isegi kahjusummat ja kannatanute arvu igal konkreetsel juhul: skeemitaja huvides on ju näidata kahjusummat väiksemana ja peita otsi vette, ka teiste asjaosaliste kinnitused ei ole 100% usaldatavad.
Eelkirjeldatud juhtumid on jõudnud (või jõuavad veel lähemas tulevikus) uurimise ja kohtuni, kuid ka kohtuotsuseid ei saa võtta lõpliku tõena, vaid sellena, mida õnnestus tõestada. Siinpuhul jääb pikemalt käsitlemata Eesti ehedam Ponzi skeem, mida hulgal inimestel õnnestus omal rahakotil kogeda: „OÜ EAG Autokeskusel tekkisid tänavu veebruari lõpus ületamatud makseraskused. Keskus meelitas soodsa protsendiga (7-12 protsenti kuus) kokku üle 1500 inimese, kelle investeeringud jäävad vahemikku 2000 kuni 2 miljonit krooni.“ (Postimees, 22. mai 1998).
Sellele Ponzi skeemi ehedalt iseloomustavale tsitaadile lisame teise – ehk milleks üks kuritegu võib Eestis hea olla: „Tartu politsei üritas kuritegude avastamise statistika parandamiseks kajastada kergeusklike raha hoiustanud EAG Autokeskuse petuskeemi sadade lahendatud kuritegudena. Pankrotistunud EAG Autokeskus oleks eelmise aasta lõpus osutanud Tartu politseiprefektuurile suure teene, sest prefektuur kavatses ükshaaval avastamisstatistikas kajastada igaühe, kes oli keskusesse oma raha hoiule andnud.
Tartu prokuratuur sai politsei kavatsusest teada, kui politsei oli jõudnud vormistada 70 tõendit kuriteo avastamise kohta. Iga tõendi taga oli üks investor, kes oli EAG Autokeskuses rahast ilma jäänud. Selliseid rahakaotajaid võib olla kuni 1600. Vaidluses jäi politsei kindlaks, et iga investori avaldust tuleb käsitleda eraldi kuriteoepisoodina. Prokuratuur leidis, et laenukontori omanike petuskeem on siiski üks kuritegu sadade kannatanutega. Prokuratuur jäi vaidluses siiski peale, sest politsei loobus rahata jäänuid ükshaaval registreerimast.“ Eesti Õiguskeskuse foorum, administraator Ülo Siivelt 21.02.2001.