Pajula: riik, ära paneEesti Energiasse laenuraha

Sellisel lähenemisel on aga kaks selget viga. Kõigepealt ei keskendu ökonomistid erinevate riikide riskitasemete hindamisel enam mitte niivõrd valitsussektori, kuivõrd selle residentide üldisele võlakoormale – ja siin ei paista Eesti positiivses mõttes paraku millegagi silma.

Teiseks, kuigi tõenäosus, et euro loetud kuude pärast siin käibele tuleb, on endiselt piisavalt suur, ei ole saladus, et nii Brüsseli kui eriti just Frankfurdi võimukoridorides, on meil mõjukaid vastaseid. End nüüd paar nädalat enne tähtsamaid otsuseid poolkreeklastena näidata, on viimaste kvartalite fiskaalsete jõupingutuste taustal pehmelt öeldes kummastav.

On selge, et euro kasutuselevõtuga algab Eesti majanduslikus arengus uus etapp ja ma olen juba mõnda aega arvanud, et sellega kaasneb senisest kiirem riigivõla kasv. Selles ei pruugi mõistliku asjaajamise korral olla ka iseenesest midagi taunitavat, näiteks sotsiaalsfääri ümberkorraldamise valusate reformide mõju mahendamisel võib laenurahal olla väga oluline roll.

Teha aga veel enne euro kättesaamist otsus kulutada laenuraha toimiva äriettevõtte aktsiakapitali laiendamiseks ei viita aga kuidagi mõistuspärasusele. Turumajanduse eeskõnelejad peaksid ju ometi nõustuma sellega, et riigil on roll eelkõige nendes sfäärides, kuhu erainvestorite raha meelitada ei õnnestu, käesoleval juhul toimitaks antud põhimõtetele küll risti vastu.

Kahju on aga tegelikult veel laiaulatuslikum. Kui see lennukas plaan läbi läheb, lastakse käest võimalus ainulaadne võimalus suurendada kohaliku aktsiaturu rahvusvahelist nähtavust ja seega ka väljavaade meelitada võlakoormuse vähendamiseks siia nii vajalikke otseinvesteeringuid.