Meelevaldselt ei tõsta ükski toidutootja praegu hindu!

Tegelikkuses elavad leivatootjad praegu ülitiheda hinnasõja ja konkurentsi olukorras, kus idee hindade kokkuleppimisest on võimatu.

Vastutulek tarbija eelistustele nii maitses kui ka hinnas tähendab ka seda, et Eesti leivatootjate sortimendis on kokku pea seitsekümmend erinevat leivatoodet.

Eesti leivatootjate majanduslik olukord ja võimekus on väga erinevad. Igaüks neist tegutseb iseenda parima äranägemise järgi. Õnneks tegutseme vaba turumajanduse tingimustes, kus igal ettevõttel on õigus oma hinnakujundusele.

Kui tootjal ei ole võimalik lisaks muude tootmissisendite, nagu elekter, energia, kütus, gaas, pakendid, vesi (statistikaameti andmete alusel kasvasid elektri, kütte ja soojusenergia hinnad tänavu juunis 12,2% võrreldes möödunud aasta sama ajaga, mootorikütus aga koguni 18,8%) pidevale kallinemisele peamise tooraine - jahu - kallinemist alla neelata, võivad ettevõtted olla sunnitud praeguses situatsioonis üle vaatama oma hinnakujunduse.

Ei ole võimalik meist sõltumatuid kulude hinnatõuse jätta järjepidevalt vaid ettevõtete kanda! Leivatootja andmetel moodustab jahu hind leiva omahinnast 25-40 protsenti.

Leivategu toimub nii öösiti kui ka pühade ajal, mis toob kaasa suuremad kulutused tootmiseks. Kui paljud üldse kujutavad ette, kui raske on tööelu leivatehases, kuidas leib valmib ja kui raske on häid ja kohusetundlikke töötajaid näiteks öötööle leida?! Palgafaktor on siin samuti oluline näitaja.

Kuigi tooraine hinnatõusu hoiatus oli vales sõnastuses öeldud, tuleb siiski leivaliidule tunnustust avaldada, et nähes olukorra muutust ja selle mõju lõpptarbijale, otsustati oma muret väljendada, mitte libiseda märkamatult hinnatõusule.

Nii toiduliit kui ka leivaliit mõistavad selgelt, kui oluline on leiva hind tarbijale ja iga tootja suhtub sellesse tõsiselt. Samas peavad keerulises olukorras majanduslikult ellu jääma kõik osapooled, nii viljakasvatajad, tootjad, kaubandus kui ka tarbijad.

Praegu tuurid üles võtnud hinnapaanikas unustatakse ära, et leiva hind on mõne viimase aastaga oluliselt langenud. Erinevate toodete puhul on hindade langus olnud erinev, kuid praeguseks on võrreldes 2008. aasta tippajaga leiva-saia jaehind alanenud ligi veerandi.

Enim ongi kõigist toiduainetest langenud leiva-saiatoodete hinnad: kõige rohkem omakorda röstsaiade hinnad.

Selle languse üheks põhjuseks on kaubanduskettide ja tööstuste omavaheline konkureerimine. Need on arvud, mida muuta ei saa, mitte emotsioonid!

Kahjuks ei ole leivaliit ega ükski tootja teinud eraldi teavitustööd märkimaks hindade alanemist. Siiski on tarbija olnud siin selgelt võitja ja saanud seda kassades raha makstes ka tunda.

Loomulikult avaldavad hinnasurvet (ja kogu aeg madalamale) ettevõtetele ka kaubandusketid. Siinkohal on eelis neil ettevõtetel, kes suudavad toota odavamalt või omavad veel ka praegu vanu varusid, et pakkuda esmatoodete tarbijatele meelepäraseid ja taskukohaseid tooteid.

Eesti turul on sisenõudlus jätkuvalt nõrk ja kuna leivatööstus on peamiselt siseriiklik äri (eksporti vaid 5 protsendi piires), on arusaadavad ka tagasihoidliku nõudluse põhjused - suur tööpuudus ning palkade alanemine mõjutavad ju otseselt tarbijate ostujõudu.

Kuna põhiturg on koduturg, keskendubki kogu konkurentsivõitlus siia ja see iseenesest viib hindade langetamisteni. Kuid kusagil on piir, millest allapoole pole tööstustel enam võimalik minna.

Mis puudutab kahtlustusi leivatootjate kartellileppe kohta, siis toonitaksin veel kord: arvestades praegust tarbijate ostujõudu ning majanduskeskkonda, kus me oleme, ei tõsta ükski ettevõte hinda meelevaldselt ega põhjuseta!

Kõik toidutootjad teavad, et igasugune hinnatõus - ükskõik kui väike või suur - toob kaasa müükides tagasilööke ja seda ei saa eritigi siseturule orienteeritud sektor väikeses riigis endale lubada.

Hinnad turul muutuvad vaid siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Praegu on turul kümneid erinevaid leivasorte ning iga tarbija peaks siiski leidma endale nende hulgast meelepärase, maitsva ja taskukohase leiva- või saiatoote.