Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.