Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.