Miks toidu hind sõidab Ameerika mägedes?

Miks me enam banaani ei taha. Toiduainetetööstuses tuleb hinna kõrval arvesse võtta mitut tegurit, mis muudavad planeerimise keerukaks. Näiteks Hispaania kurgi juhtum näitab selgelt, kuivõrd ohtlik on saata avalikkusesse lihtsalt "oletusi", miks üks või teine halb asi juhtus. Saksamaal on elu kaotanud enam kui 30 inimest. Hispaanias on aga paari ebaõige lause tõttu hävitatud suur osas köögiviljakasvatusest. Ja kes teab, kui kindel on üldse Hamburgi idukasvatajate süü.

Ühest küljest on välismaised puuviljad (nt banaan) olnud vähemalt nõukogude ajal meile suur ihalusobjekt. Teisest küljest oleme viimasel aastakümnel õppinud taas sööma kodumaist toitu ja hakanud seda selgelt eelistama. Siiski eelkõige sõnades. Mitmed uuringud kinnitavad, et meile meeldivad mahetooted, aga me ei osta neid eriti. Meile meeldib kodumaine liha, aga Leedu kana maitseb sama hästi - kuna ta on lihtsalt odavam.

Sellistes oludes peavad tootjad lähtuma eelkõige sellest, mida tarbijad tegelikult ostavad. Küsimus ei ole sugugi mitte ainult asjaolus, et inimesed eelisatavad keskpärast n-ö peavoolu maitset. Inimesed armastavad seda, mida nad on harjunud tarbima. Lastevorst, vaniljejäätis ja hollandi leibjuust ei kao kuhugi. Nad olid, on ja jäävad ning see ei ole nii üksnes meil.

Seetõttu on Eesti toiduainetööstustel uutele "võõrastele" turgudele väga raske siseneda.

Eelistatud on harjumuspärane. Venemaal oleme me "omad". Kuid Soomes ja Rootsis, kus lühikese tarneahela tõttu võiks imet teha, oleme võõrad. Ainus argument on ülimadal hind, sageli omahinnast madalam. Kuid sellist kuvandit me tegelikult Eesti headele kaupadele ju ei soovi.

Sisuliselt ja pragmaatiliselt vaadates peavad tootjad Eesti väiksuse tõttu igal juhul kasutama ära kõik võimalused müüa kallimalt - eelkõige pean silmas eksporti. Ekspordi ebastabiilsuse tõttu ei saa sellele aga eriti midagi rajada. Nt uusi tehaseid püsti panna vms. Seepärast tulevad ekspordivõimalused peaaegu alati vähemalt mingil määral kohaliku turu arvel. Kuna tegutseme avatud turul, siis mõjutavad meie hindu alati ka kogu turu hinnad - majanduses kehtib hindade puhul sama seadus nagu füüsikas temperatuuride puhul, et ühe ruumi piires need ühtlustuvad. Lohutus on see, et teoorias kehtib see ka palkade kohta.

Kuid koduturul on tarbijatel siiski võimalus eelkõige toodete sortimenti, aga ka hindu kujundada. Esmalt - eelistades eestimaiseid tooteid püsib nende valik stabiilne ning tootjad ja töötlejad saavad rohkem keskenduda kohalikule turule. Teisteks, need maitsed ja tooted, mis on väga populaarsed, hoiavad nii tootjad, töötlejad kui ka kaupmehed võimalikult stabiilse. Sest populaarsete toodete olemasolust ja hinnast sõltub, millises poes klient käib ja mida ostab.

Hindade kõikumist ei maksa muidugi liiga traagiliselt võtta - need hinnad, mis korraks liiga kõrgeks lähevad, tulevad jälle alla. Konkurents reguleerib turgu väga efektiivselt.

Kõige suurem hindade kujundaja on ikka tarbija. Kuid siin on sees kurb paratamatus: kallimad tooted saavad olla need, mis on head, mida rohkem ostetakse.

Aga tarbijale meeldiks ju vastupidi - et head asjad oleks odavad.