Eesti Raudtee edeneb veduriostuga ajas 40 aastat

Kes oli 1990ndate algul autoomanik, mäletab ehk seda vaimustust, kui Eestisse hakkasid jõudma lääne autod. Isegi pruugitud sõidukid olid võrreldes siinsete Žigulide ja Moskvitšitega nagu teisest maailmast. Nende kvaliteet, ökonoomsus ja kasutusmugavus erinesid kardinaalselt sellest, millega olime harjunud.

Piltlikult öeldes valitseb Eesti raudteel sarnane olukord, mis meie autopargis 20 aastat tagasi. Me sõidame Žigulidega, samas kui muu maailm sõidab moodsate Toyotate, Volkswagenite ja Mercedestega.

Veduril ja veduril on vahe. Eesti Raudtee on saanud omal nahal tunda, kui suur vahe võib veduril ja veduril olla, sest meie veduripark koosneb kahe maailma esindajatest: 1970.-1980. aastatel NSV Liidus ja Tšehhoslovakkias toodetud vedurid 2TE116 ja CME-3 ning USA päritolu vedurid C36. Kõige kergem on võrrelda nende vedurite ülalpidamisega seotud kulusid - näiteks 2TE116 käib hoolduses palju sagedamini kui Ameerika vedur, seejuures võtavad hooldused kuni kaheksa korda rohkem aega. Hoolduste hinnavahe on koguni viiekordne. Kokkuvõttes on ka vana remonditud lääne vedur ökonoomsem kui tehasest tulnud 2TE116, mis on toonaste inseneride tööõnnetus: see on eri lahenduste katsetamiseks loodud prototüüp, mis polnud seeriatootmisse mõeldudki. Ometi oli see pikalt NSVLi eesrindlikem diiselvedur ja parema puudumisel kasutatakse neid siiani, kuigi see on täielik relikt. Sama võib öelda veduri CME -3 kohta, mille tootmist alustati ca 50 aastat tagasi - meie veduripargis on CME -3, mille mootor on valmistatud aastal 1966! Need sotsialismileeri vedurid kulutavad infrastruktuuri oluliselt rohkem kui praegused USA ja ostetavad uued vedurid, ka rööbastelt mahaminekud pole nende puhul haruldased, mis tähendab täiendavat kulu ja seisakuid.