Hirm toitub iseendast

Debatt, kas eelarvet suurendada või kärpida, jagab endiselt arenenud maailma kaheks. Vastuseks majandussurutisele rakendasid Ühendkuningriigid kasinusmeetmeid, kuid USA lasi käiku stiimulpaketi 800 miljardi dollari väärtuses. Vaatamata nõrgenevale majandusele lubab Briti peaminister jätkata kasinusmeetmeid. USA president jätkab samuti omal kursil, lubades täiendavalt 450 miljardi dollari väärtuses riigikulude ja maksude kärpeid, et aidata kaasa tööhõive kasvule.

Töötus püsib. USAs näiteks üle 9% 22 kuul viimasest 24st. Kui osa toetab täiendavat stiimulit, kutsuvad teised üles kärbetele. Kuid kas kumbki neist lähenemisest aitaks tõhusalt vähendada töötust? Või oleks selleks parem lahendus uus kvantitatiivne leevendus ehk raha juurdetrükkimine? Mõlemat debati poolt on toetamas hulk nobeliste ning avalikkus on õigusega segaduses.

Obama esimene Ameerika Taastamise ja Reinvesteerimise seadus (ARRA) võeti vastu vaid kolm nädalat pärast tema ametisse astumist, kuid see valmistas pettumuse. 800 miljardi dollarilisel paketil polnud loodetud mõju paljuski seetõttu, et seda saatis suur erasäästude kasv. Olen skeptiline, kas olukord oleks ARRAta hullem.

Parem lähenemine töötuse vähendamiseks on laiem kvantitatiivne leevendus. Mind julgustavad sellekohased üleskutsed Ühendkuningriikides ja seegi, et jutt on nüüd riikide pikaajalistelt väärtpaberitelt pöördunud riskantsete varade ostmisele. See on samm õiges suunas.

Kuid mina läheks veelgi kaugemale. Minu uurimus pakub uut lähenemist makroökonoomikas, mis selgitab, kuidas usalduse puudumine võib põhjustada püsivat tööpuudust. Uurimus toetab keskpankade aktsiaoste, et vähendada varade hindade kõikumisi.

Kui ettevõtja on hirmul, lõpetab ta investeerimise reaalsetesse varadesse. Usaldamatus kajastub madalas ja kõikuvas vara väärtuses. Hirmukeskkonnal, mis tekib, on vähe pistmist valitsusepoliitikaga, kuigi küündimatu poliitika võib olukorda halvendada. Ettevõtjad hakkavad kartma, et aktsiad ja neid tagavate masinate-tehaste väärtused võivad langeda veelgi. Hirm toitub iseendast - ennustus, et aktsiad kaotavad väärtust, muutub isetäituvaks.

Aitaks kvantitatiivse leevenduse poliitika, kus keskpank ostab riskantseid varasid, et vältida hinnakõikumisi ja taastada finantsjõukuse väärtust. Need ostud vajaksid riigikassa tuge, sest see taktika on tegelikult fiskaal- mitte monetaarpoliitika. Kaasates riigikassa, saab riskantsete varade ostmist rahastada võlgu, mitte raha juurde trükkides, mis kergendaks inflatsioonikartusi.

Autor: Roger E. Farmer