Alles läinud nädalal oli börsidel üks elevust tekitanud tõusupäev reaktsiooniks sellele, et Euroopa liidrid suutsid justkui kokku leppida võlakriisi lahendustes. Üleeile hilisõhtul lajatas aga Kreeka peaminister George Papandreou uudise, et ta tahab panna kriisipaketi referendumile.

Ei mõista päris täpselt tema motiive, kuid see paistab küllatki Kreeka enesetapu moodi. Säästumeetmed ei ole keeklaste seas just meeldiv teema, pigem vastupidi. Ei tea, kuidas referendumil sõnastataks küsimus, kuid kui kreeklased hääletaksid päästepaketi vastu, läheks õudseks. Sisuliselt ei hääleta kreeklased elustiili ja kasinuspaketi üle, vaid selle üle, kas Kreeka muutub hetkega maksujõuetuks ning ta vistakse euroalalt ja miks ka mitte Euroopa Liidust välja ning värsket laenu ei ole põhjust oodata.

Iseenesest ei olegi see ehk nii halb - parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Ma loodan, et teised Euroopa riigid mõistavad ja austavad Kreeka rahva tahet - olgu see siis kasinuspaketti toetav või mitte. Kui kreeklased ei soovi päästetud saada, ei tohiks Euroopa neile päästmist vägisi peale suruda - võtku siis Kreeka kasutusele drahm. Finantsturud ja pangad saaks sellele kriisikoldele joone alla tõmmata, võttes kahjumid vastu ja kogu lugu. Eks siis saab vaadata, kuidas teised Euroopa maad võlakriisist välja siplevad ning pangad end kapitaliseerivad.

Finantsturud reageerisid pommuudisele suure kukkumisega. Peamised Euroopa indeksid käisid eile päeva sees isegi 6 protsenti miinuses. Kreeka kaheaastase võlakirja tootlus aasta baasil liikus juba üsna 100 protsendi lähedale. Kulla hind käis päeva sees ära allpool 1700 dollari taset. Nafta hind kukkus 3 protsenti. Euro nõrgenes päevaga USA dollari vastu 2,7 protsenti. Tegelikult teeb selline Kreeka käitumine nõutuks. Ootamatu soolo, kui turud olid juba veidigi rahunenud, tõstis Kreeka taas prožektorivalgusesse, kuigi vahepeal liikus valgusvihk juba Itaalia peale. Kreeka ladvik oleks võinud mõelda, et ehk peaks ka Saksamaa panema Kreeka päästmise rahvahääletusele.