2 999 900% tootlust

Eesti taasiseseisvumise aegu tõsteti Eestis järsult posti saatmise tasu, mis sõi kiiresti läbi Nõukogude Liidu markide siinsed varud. Mingitel põhjustel ei olnud kas Nõukogude Liit huvitatud lahkulööva riigi varustamisest postmarkidega või ei olnud siin huvi nende hankimist organiseerida, kirjeldas toonast olukorda Eesti Filatelist. Tulemuseks oli olukord, kus postkontorites ei olnud piisavalt marke. Küll hakkasid levima ümbrikutele postitöötaja poolt käsikirjalised märked “Postimaks tasutud”, kuid näiteks Tartus hakati kasutama perforibadega ümbrikke ja valmistama frankeerimist tähistavaid templeid. Enamus viimastest on laialt levinud, kuid näiteks Haapsalus tegi postkontor isetegevust. Valmistati primitiivsete vahenditega templid, mis löödi ümbrikele ja paisati seejärel müüki. Kui palju neid tehti, ei ole täpselt teada, nagu ka seda, kui palju nendest leidis kiire tee prügikorvi või pliidi alla tulehakatuseks. Kui Eesti Post sai 8. augustil 1991 teada nendest Haapsalu templitest, keelustati ümbrikute müük elanikkonnale, kuid müüdud ümbrikute kasutamist ei keelatud. Kogujate meelehärmiks aga ei korjatud neid templeid keelustamise järel kokku ja need on praeguseni peale ühe kusagil küla peal, millega on tehtud ka hilisemaid tembeldusi ja mida on ka võltsitud.

Eesti Post keelustas isetegevuse. 1991. juunis-juulis käsilisatempliga Haapsalus tehtud tembeldusega postkaardid ja ümbrikud on üheksat eri tüüpi. 10+4kopikalised postkaardid ja 10+5kopikalised ümbrikud on paremad ja kallimad (postist läbi käinud 10+5kopkaste ümbrikute hinnad on Mart Aru EMSi värskeima 2010. aasta kataloogi alusel väärt 2000–2400 krooni ehk umbes 125 kuni 150 eurot. Juuresolevad 15+5kopkaste ümbrike väärtus on 400–600 krooni ehk 25–40 eurot. Seda on väärt vaid ümbrikud, mille ehtsuse kinnitas ekspert, nagu ka kõik siin pildimaterjaliks olevad eksemplarid.

Haapsalus postitatud ümbriku sai postkontoris omal ajal osta 20 kopikaga. Krooni tulles muutus soetusväärtus kaheks Eesti sendiks ja euro tulles 0,1 eurosendiks. Tänapäeval on mehaaniliselt ümber arvutades ümbriku väärtuseks 38,35 eurot ehk väärtuse tõus on olnud 21 aastaga ligi kolm miljonit protsenti.

Tartus kasutati markide puudusel perforibasid. Tollest ajast on teisigi omapäraseid objekte. Tartu Postkontori hädaväljaandena tehtud Tõravere Observatooriumis perforeeritud arvuti rullpaberiga postisaadetised on ka teinud läbi korraliku väärtuse tõusu. Valgele, helesinisele ja sinisele paberile tehti 16 erineva nominaaliga igat värvi perforibasid. Ka neid on võltsitud.

Kas postisaadetised ja margid on alternatiivne investeering? Neid loetakse alternatiivseks investeeringuks. Enamus maailma marke ja postisaadetisi ei kujuta endast investeerimisobjekte, kuna on laialt levinud ega ole ette näha potentsiaali, et need peaksid tavaoludes kallinema – kehtib tavaline nõudlus ja pakkumine, mis paneb hinnad paika.

Filatelistlike investeeringute probleem võrreldes tavainvesteeringutega on nende madal likviidsus. Igale investorile, kel tavaks tegelda aktsiate või fondiosakutega, need ei sobi. Ülimadala tehinguaktiivsusega Tallinna börs on selliste rahapigutuste kõrval ülilikviidne turg.

Filateelia ehk margikogumine on maailma kõige paremini erialase kirjandusega kaetud harrastus. Sellega tegelemine nõuab huvi, aega ja püsivust. Margikataloogid, kus saab teada väärtused, ilmuvad ehk kord aastas (Eestis harvemgi). Hindade jälgimine ei pruugi olla väga keeruline.

Enamus filatelistikku materjali ei oma investeerimispotentsiaali. USA margiärimees John Apfelbaum ja David Lidman kirjutasid raamatus The World of Stamps & Stamp Collecting (vaata http://www.apfelbauminc.com/JohnsBook/JohnsBook_chapter1.htm) riskist, et majanduslanguse ajal ei leidu markidele ostjaid. Tegelikult ei ole see kunagi realiseerunud.

Isegi suure depressiooni ajal 1929–1939 kaotasid margid hinnas, kuid mitte nii palju kui aktsiad. Enamus marke maksid 65 protsenti depressiooni eelsest tasemest, kuid aktsiad maksid kümme protsenti kriisieelsest tasemest. Ka margiturul on omad tõusud ja mõõnad.

Selliseid tootlusi, nagu siin toodud, ei maksa tulevikus ega ka igasuguselt kraamilt oodata, kuna need olid hädaväljaanded, mis kehtisid lühikesel perioodil ja olid tiraažilt väiksearvulised. Oma töö tegi ka inflatsioon.

Briti haruldaste markide 11 aasta tootlus on olnud keskmiselt 12,1 protsenti aastas, kirjutab The Handbook of Alternative Assets. Üleilmselt on filateelia maiuspaladeks ajutised lühikest aega kehtinud postimaksevahendid – sageli loovad selleks võimalusi tormilised muutused poliitilises ja majanduselus.

Markidesse investeerimise mõtteid hellitades võiks unustada nii kaasaegsed kui ka vanaaegsed tavalised margid ja keskenduda järgmistele teemadele – haruldased margid, markide vigatrükid-erimid ja väheesinevad postisaadetised. Eestis leidub ka palju hinnalisemat filatelistlikku materjali. Eesti markide osas võiks olla teejuhiks http://www.efur.se/articles/rarestamps.html.