Tamsar: palk on tööviljakusega kooskõlas

Millal jõuame inimväärse alampalgani? Kui oleme märgatavalt jõukam ja konkurentsivõimelisem ühiskond. Võime soovmõtlemisele järele anda ja kehtestada alampalgaks näiteks 700 eurot. Need ca 15 000 inimest, keda alampalk otseselt puudutab, see ilmselt rõõmustaks... põgusalt. Ja siis oleks kõik varsti mitte märgatavalt parema, vaid märgatavalt halvema järje peal ehk sotsiaalsüsteemi kliendid.

Keegi ei arva, et see tooks lihtsaima töö tegijatele jõukuse, kuid kahe aastaga tõuseb alampalga saajate sissetulek siiski veerandi võrra. Kuigi absoluutsummad ei paista suured, siis see tähendab paljudele ettevõtetele palgakulude kasvu veerandi võrra, mis seab ka osa ettevõtteid eksistentsiaalsete küsimuste ette. Kui saaja poolt vaadates tundub see summa väike, siis andja poolt on see arvestatav kulu.

Ühiskond peaks vaatama ka valitsuse poole, kelle käes on järgmised hoovad. Näiteks tulumaksuvaba miinimum. Kui soovime, et tulevikus oleks alampalga teenijaid võimalikult vähe, ei pea me panustama streikimisele ja nõudmistele, vaid haridusse.

Kui tõenäoliseks peate, et valitsus lähiaastatel tööjõumakse vähendab? Tööjõumaksud on liiga kõrged ja see pärsib ettevõtlust. Majanduse arenguks tuleb töötamise maksustamist vähendada. Kuidas seda kompenseerida, selleks on vaja avada poliitilisel tasandil diskussioon.

Mida saate teha, et vähendada ümbriku­palkade maksmist? Teeme koostööd rahandusministeeriumi ja maksuametiga uute protsesside juurutamisel, mis muudavad maksuametnike tööd efektiivsemaks. Samuti on võimalik töötada selle nimel, et aus maksumaksmine tõuseks au sisse. Kui on teada, millised ettevõtted kasutavad kas eba­ausat maksukonkurentsi või ebainimlikke töötingimusi, siis ostke teiste käest.

Millal võiks mediaanpalk tõusta inimväärse tasemeni, näiteks 1000 eurot kuus? Kui mediaanpalk on 1000 eurot, tundub ta juba liiga väike. Aastat ei julge lubada. Palgatõus sünnib siis, kui nõudlus tööjõu järele kasvab suuremaks kui tööjõu pakkumine, ja ka siis, kui tööjõuga suudetakse luua rohkem lisandväärtust.

Mõte, et töötasu saab tõusta vaid koos tööviljakusega oleks omal kohal, kui eeldada, et enne muutust valitseb tasakaal, kus töötasu on tööviljakusega kooskõlas. Miks peaks seda eeldama? Kriisi eel kasvas kasumlikkus kiiresti, keskmiselt 8 protsendilt 8,7 protsendile aastal 2007. Palgad kihutasid järele – ikka väikese viivitusega. Kriisi ajal kukkus kasumlikkus järsult, üle kahe korra. Ja palgakulu oli väga kõrge. 2012. aasta alguseks taastasid ettevõtted kasumlikkuse. Praegu on pikas perspektiivis vaadates asjad üsna tasakaalus.

Küsimus, kuidas tõsta tööviljakust, on kogu majanduse üks võtmeküsimusi demograafilise probleemi kõrval. Siin ei ole lihtsaid lahendusi, tööviljakus ei seisa selle taga, et Eesti töötaja liigutaks oma käsi ja jalgu aeglasemalt kui näiteks Šveitsi töötaja.

Paljusid ettevõtjaid takistab kasvamast kvalifitseeritud tööjõu puudus. Samal ajal on kasv suuresti kinni ettevõtjate endi tarkuse, oskuste ja ambitsioonide taga.

Mida arvate maksuameti mõttest, et kõik üle 1000eurosed arved tuleks saata maksuametisse kontrolli? Kindlasti toetavad tööandjad igasugust initsiatiivi, mis toetab ausamat maksukeskkonda. Oluline on aga, et riik pakub selle rakendamiseks ka infotehnoloogilise lahenduse, mis väldib uue halduskoormuse teket. Majandusministeerium koos võimeka IT-asekantsleriga on siin rahandusministeeriumile toeks.

Ühesõnaga, see on põhimõtteliselt õiges suunas initsiatiiv, sest maksupettused on kuradist. See on meie kõigi tagant varastamine, ettevõtjate seisu­kohast tähendab see ka ebaausat konkurentsi.

Mida saaks tööandjad ette võtta, et peatada noorte väljaränne? Soov tööjõuturu vajadusi ja pakutavat haridust kokku viia on olemas nii Eesti haridussüsteemis kui ka ettevõtjatel. Probleem on hea mudeli puudumine ja rahastamine. Noorte piiriülene liikumine on osa meie vabadusest. Pigem on küsimus selles, et Eesti muuta atraktiivseks paigaks nii juba väljasolevatele eestlastele kui ka välismaalastele.

On ka teine külg. Inimeste hariduslikud valikud ei arvesta ettevõtjate vajadustega ja seega võimalusega Eestis tööd saada. Eestis ei ole puudust hästi tasustatud töökohtadest, vastupidi.

Kas Eesti tööandjad tõmbuvad kokku, et väheneva elanikkonnaga turul hakkama saada? Toote välja suurima väljakutse, mis ühiskonnal ees seisab. Osa ettevõtjaid vaatab pikemalt ette, osa lühemalt. Kõik pole probleemi suurust veel mõistnud, eriti mis puudutab tööjõupuudust.  Sama küsimust soovitan küsida riigi käest pensioni- ja ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse kohta.

Miks ei väärtusta tööandjad kutseharidust? Tööandjate jaoks on murekoht kutse­hariduse maine.  Ei saa väita, et kutse­haridusega inimesed on alaväärtustatud. Madalad palgad teatud sektorites on paraku osa Eesti elust ja kiiret muutust seal ei ole.

Pikemas perspektiivis saavad üksikute eranditega edukaks ettevõtted, kes panustavad kvalifitseeritud ja mitte kõige odavamale tööjõule.

 

Toomas Tamsar

Sündinud 22. veebruaril 1967 Tallinnas, eesti ettevõtja ja tippjuht.Lõpetas 1992. aastal Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna.Töötab alates maist 2013 tööandjate keskliidu tegevjuhina.2000–2002 Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees.1999–2000 ASi NG Investeeringud juhatuse esimees1998–1999 Norma Grupi juhatuse esimees1994–1998 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor.Asutas 1995. aastal OÜ Balti Juhtimiskonverentsi ning on siiani üks Pärnu Konverentside eestvedajatest.