Tööturu olukorda tuleb vaagida pikki aastaid ette

Vajaliku tööjõu puudumise tõttu ei peeta meil sageli võimalikuks isegi keskmise suurusega (mõnesaja töötajaga) ettevõtte rajamist, rääkimata siis unistustest näha siin maailmas piisava turu- ja arengujõuga klastrite sündi.

Tööjõuturu konkreetsest probleemidest rääkides osutame tihti haridusministeeriumile ja teeme näo, nagu peituks lahendus just seal. Paraku see nii ei ole. Eesti majanduses, kui jätta välja avalik sektor, kaubandus ja turism koos majutusega, samuti ehitus, kinnisvara ning transport, on pikaajaline tööjõu vajadus raskesti kirjeldatav ja ennustatav.

Ometi võiksime eelkõige majanduse eksportiva osaga praegusest keskliigast kõrgemale trügida. Kui kaupu eksportiv sektor suudab piisavas koguses toota ja müüa suure lisandväärtusega kaupa, sujub reeglina ka kõik ülejäänu.

Paraku ei saa siin rääkida tõsiseltvõetavast perspektiivist mööda väärtusahelat ülespoole rühkida.  Ette­võtjate  ärevus, sealhulgas jutud vajadusest tõsta kaks korda töötasu, pole õhust võetud.

IT on ületähtsustatud. Pangem nüüd end hetkeks haridusministri, kutsevaliku ees seisva noore või koostetehasest keerulisemat ettevõtet kavandava ettevõtja kohale. Neil kõigil on otsuse langetamiseks vaja veatult lahendada võrrand, milles on mitu tundmatut ja väga vähe tuntut.

Kõige keerulisemas olukorras on haridus­minister, kes teab enam-vähem täpselt üksnes  igas vanuses laste arvu ja andmeid möödaniku kohta. Kõige paremas seisus on noored, kelle valiku­vabadus on kõige suurem.

Kuid selline vabadus pole suuresti vabatahtlik, vaid tingitud reaalmajanduse, eeskätt aga töötleva tööstuse ebamäärasest seisust. Just seepärast tunduvadki liiga paljudele õiguse, majanduse, avaliku halduse ja keelteoskusega seotud erialad lootustpakkuvalt perspektiivsed, aga konkreetsed tehnilised erialad mitte.

Kahjuks räägime õpet silmas pidades liiga palju ITst, mõni näeb selles isegi Eesti tulevikku. See on poolik tõde. Esiteks ei muuda asjaolu, et nõudlus IT-spetsialistide järele näib maailmas lõpmatu, olematuks tõsiasja, et selles valdkonnas loovaks tööks suuteliste gümnaasiumilõpetajate protsent on siiski lõplik. Teiseks peame arvestama, et tulevikus ei pruugi IT-sektor vajada nii palju abitööjõudu kui praegu ning et loov IT jääb ka tulevikus peamiselt sinna, kus ka reaalmajanduses midagi sünnib.

Seega ei ole ma nõus arvamusega, et meie tööturu probleemid on tingitud sellest, et noored majanduses ei orienteeru. Nad orienteeruvad liigagi hästi ja teavad, kui ebastabiilne on pikemas plaanis töötlev tööstus ning kui vähesed ettevõtted saavad tasemel kõrgharidusega inimesele pakkuda tasuvat ja huvipakkuvat erialast tööd ning võimalust end arendada.

Kaasata tuleb tõrjutud. Samas oleme tööjõu­turult kergekäeliselt välja jätnud palju inimesi, kes suudaks tõhusalt tegutseda ja edasiviiva konkurentsi tugevnemisele kaasa aidata. Oleme omaks võtnud suhtumise, et üle viiekümne aastased inimesed on tööjõuturul out või siis kuuluvad teise, madalapalgaliste, ainult lihtsa töö tegemiseks suuteliste liigasse. Meile meeldib korraldada tööd peamiselt nendega, kes on noored, saavad töötada täiskohaga. Me ei taha, et inimesel oleks puue, oleme väga tundlikud kultuuri ja keele suhtes.

Praegu ei taju me veel kuigi selgelt vajadust sellistel põhjustel kõrvale jäänud inimesi kaasata, sest töövõimelisi, kuid mittetöötavaid inimesi on meil rohkem kui sada tuhat. Kuid tuleb arvestada, et juba mõnekümne aasta pärast on meid saja tuhande võrra vähem kui praegu, aga pensionieast nooremaid inimesi suhteliselt veelgi vähem.

Või vastupidi: pensionieas inimeste arv on siis praegusest tunduvalt suurem. Kuidas saada hakkama siis, kui oleme juba praegu raskustes töötajate ja pensionäride 6 : 4 suhte juures?

Ei maksa loota, et küll siis  vaatame, kui asi lõpuks sealmaal. Praegu produktiivsest tööst kõrvalejäänute kaasamine ei kujune kergeks ja kiireks. Kui me sellega kohe ei alusta, oleme paari aastakümne pärast kuival. Samamoodi oleme kuival ka siis, kui me oma töötleva tööstuse uut nägu üles ei suuda leida.